Tekst: Robin Allas
Illustratsioon: Hedda Saare
Kõndisin ratas käes künkast üles. Ümberringi kõrgusid hallid kortermajad, sama hallid kui praegune sügisene taevas. Ratas ning õhk mu ümber muutusid järjest raskemaks. Süda hakkas intensiivsemalt kloppima ning higimull voolas otsa eest alla. Külm põhjatuul puhus mu mütsist ja pusast läbi, valge buss tuhises pori pritsides mööda. “Kohe olen kohal,” mõtlesin ma.
Trepikojas läksin üles trepist, mitte liftist, see oli nendel kiiretel aegadel ainus trenn, mida võisin endale lubada. Ratast ma alla ei jätnud, vaid võtsin endaga kaasa, seda viga enam korrata ei tahtnud.
Korteri metalluks avanes kriginaga ning mu räpased saapad astusid sisse, ratta toetasin vastu seina. Toas oli kottpime, ruloo oli ette ununenud. Kööki astudes tõmbasin ruloo üles, kuid tuba valgemaks ei muutunud, päike oli paksude pilvede taga. Võtnud saapad jalast ning mütsi peast, liikusin kohe magamistuppa ning heitsin pikali, võtsin telefoni taskust ja laskusin sotsiaalmeediasse.
Kuidas saab maailmas nii palju juhtuda, aga kõigel juhtuval pole tähtsust? Kas asi on minus või maailmas? Noorena sain tunda maailmast huvi, terve universum uut ja huvitavat täis, praegu aga oleks see universum nagu kokku vajunud. Kas universum mitte laienema ei pidanud?
Kuigi internetis olemine mulle huvi ei pakkunud, veetsin oma telefoni taga ikka tunnikese. Ma isegi ei tea miks, kas internet mõjub mulle nagu süstal narkarile või proovin ma lihtsalt leida lootust, lootust, et ma pole siin maailmas ainus.
Kui telefon tühjaks hakkas saama, tõusin püsti, panin telefoni laadima ja istusin arvutilaua taha maha. Arvutit sisse lülitades süütasin sigareti, mida alati enne tööle asumist tegin.
Töö oli mannetu nagu alati, sõnad ekraanil sulandusid ühte, silmad hakkasid virvendama. Võtsin korraks pilgu ekraanilt ning vaatasin aknast välja, kus oli ikka pilvine. Lõputud read halle kortermaju, igaüks järgmisega täpselt samasugune, iga viimseim kui üks neist külm ja kõle.
Süütasin uue sigareti ning vaatasin arvutist kalendrit: laupäev, 30. november. “Homme on tema aastapäev,” mõtlesin ma. Kustutasin kiiruga suitsu, tõusin üles ja astusin toast välja. Koridoris oli kaks valget ust, millest üks oli vannitoa oma. Astusin teise ukse juurde ja panin käe selle lingile. Hingasin sisse ja avasin selle vaikselt. Juba uksepraost oli näha värvide merd, mis oli tugevas kontrastis mu tuhmunud valgete seintega: erkpunased ja helesinised, lillad ja kollased.
Kuigi ma ei tahtnud seda teha, astusin siiski küürus seljaga uksest sisse. Mu süda muutus kohe raskemaks ja selle tuksumine kiirenes. Vajutasin lülitile, et pimedas toas tuli põlema saada, sest kardinad olid ees. Keegi ei tohtinud teada saada, mis siin ruumis oli. Ma ei julgenud üles vaadata, silmade eest läks häguseks, sõrmed hakkasid värisema.
Hingasin sisse ja vaatasin lõpuks üles: seinad olid kaetud maalidega, millelt polnud pea aasta aega tolmu võetud. Üksik pisar voolas mööda mu põske alla. Need olid mu armsama maalid, mille olin unustama pidanud. Maalid, mis tõid meile mõlemale õnne. Maalid, mis olid ta lõpp.
Pärast tund aega toas veetmist ja nutmist lahkusin sealt. Mõned inimesed ei sure vägivalla, vaid sõnade pärast. Sõnade, mis vaigistavad nende vabaduse ja rõõmu.
Astusin tagasi magamistuppa, avasin viinapudeli ja panin vaikselt käima vana muusika, mille kuulamine tänapäeval tabu on. Nagu enamuse oma probleemidest, uputasin mineviku deemonid oma pudelisse, muud kaaslast mul enam polnud.
Ma ei mäletanud, mis edasi juhtus, ärkasin, tühi pudel käes, hirmsa peavaluga üles. Miks see tunne mulle nii tuttav on?
Hommikusöök oli mannetu nagu ikka, krõbuskid vesise piimaga. Aknast välja vaadates nägin ikka halli: nii maju kui pilvi, väljas ei liikunud ühtegi hinge. Otsustasin, et lähen välja rattaga sõitma, äkki see leevendab masendust ja peavalu. Kunagi koos tegime seda tihti.
Ratas oli ikka raske, kuid mitte nii raske kui mu hing. Saades oma vanast ja lagunenud trepikojast välja, panin telefonist mängima sama muusika, mida eile kuulasin, ja hakkasin väntama. Sõitsin läbi lompe täis tühja parkla, kus oli kaks väljapääsu: vasak- ja parempoolne. Vasakule poole oleks lihtsam minna olnud, seal oli tasane pinnas. Jäin väljasõidu juures korraks seisma, kunagi olime koos alati vasakule künkast alla sõitnud. Otsustasin seda uuesti teha, vanade aegade mälestuseks.
Allasõidu juurde jõudes hakkas just uus laul mängima, millel oli pikk ja rahulik intro. Ma vuhisesin künkast alla ega pidanud enam väntama. Just sel hetkel tuli päike pilvede tagant välja ja ma tundsin selle sooje kiiri enda põsel. Mitu päeva polnud ma päikest näinud ja see süstis mu sisse energiat, ma hakkasin sinka-vonka sõitma, moodustades s-tähti. See kõik oli nii vabastav, ma võtsin käed lenksult ja tõstsin need aeglaselt horisontaali nagu löödaks mind risti ning panin oma silmad kinni. Jäine tuul puhus vastu, aga mul polnud külm, päike soojendas mind ja mu südant. Korraks olid kõik mu probleemid kadunud, vihast oli saanud rahu, ängistusest õnn ja kinnisusest vabadus. Keegi ei saanud mind enam peatada, ma tundsin end mitte nagu vang, vaid nagu vaba mees. Seda tunnet pole ma kaua tundnud. Kas üldse olen? Mu kopsud täitusid värske õhuga ja lõpuks sain ma vabalt hingata.
Tundes, et küngas lõppes, avasin uuesti silmad ja vajutasin järsku oma katkist pidurit. Mu vana ratas kilises ja kolises, veljed kriuksusid mööda asfaldit. Päike läks tagasi pilve taha, mu pähe naasesid mured ja probleemid, hingamine läks raskemaks. Lõpuks peatus ka mu katkine ratas tee lõpus. Ma sain aru, et ma olen tupikteel. Me kõik oleme tupikteel.
Comentarios