Talvemaiguse märtsikuu hakul tähistab maailm naistepäeva, päeva, mille idee räägitakse olevat naissoo pühaduse ja austusväärsuse kummardamine, ent kummardatuks osutub pigem soostereotüüpsus ja binaarsust ülistav maailmapilt.
Iris Altmets
Naistepäeva ulatuslikult rõhutatud idee lubab tuua fookusesse „nõrgema poole” õigused ja vabadused, jättes aga kõige nõrgemad vestlusest välja. Sel päeval lubatakse endil unustada solidaarsusavaldused nende suunas, kes mustvalgelt maalitud pilti ei mahu. Enese olemisele koha leidmine põrkub meeshäälte kibevalusate peibutustega, mis oma süütus(teesklus/püüdlus)es suruvad isiksuse soonormatiivide valitsetud kastiühiskonda. Kasti, mille seinad on läbipaistvad, kuid helikindlalt vooderdatud, jättes illusiooni otsustusvabadusest või ehk pigem vaikimisi nõusolekust, ning röövivad inimsusele olulise – valiku.
Kuhu jääb võimalus valida?
“Naisel on küll võimalus valida, aga tema valikut kritiseeritakse igal juhul.” Nii rõhutab Julia Polujanenkova ilmunud arvamusloos, märkides, et naistepäev pidi algselt tähendama õigluse ja vabaduse tunnustamist, kuid on muundunud igavese naiselikkuse ülistamiseks. Sel päeval kingivad mehed ilusasti riietatud, meigitud naistele lilli ning teevad tüütuid kodutöid, et naised võiksid end kauni ja õrnana tunda. “See näitab väga hästi, mida kõige rohkem väärtustatakse ja milline ideaalne naine olema peaks – õrn, ilus, leplik, tänulik ja igavesti hoolitsev.”
Selline käsitlus ülevaimast naiselikkusest on luuüdi tasandil end sidunud sõnadesse, mida naisel on õigus avaldada. Kriitika vältimiseks peab neis sõnades kehastuma tänulikkus ja leplikkus. Ühiskond keeldub mõistmast, kuidas võiks naine (kui teda ühena nähakse) mitte tunda tänu meelituste eest. Sama hästi peegeldub see ka indiviidi tasandil – kuidas ma siis ei ütle lillede ja soovide eest “aitäh”?
Küsimata jääb aga, kas inimene soovib enda olemust määratleda õrna, ilusa, lepliku ja tänulikuna. Või – kas ehk baseerub kellegi naistepäeval kogetu sellel, mida talle näkku vaadates nähakse? Sama hetkega, mil inimene välise vaatluse põhjal naiseks sildistatakse, omistatakse talle roll binaarsuse kaalukiigel, sest naistepäeval pole ruumi vahepealsetel. Kui palju on neid, kel pole sel päeval kohta või on see koht neile otsaette kirjutet.
Milline näojoon teeb minust naise?
Märtsi esimesel nädalal hõikas R-Kiosk välja kampaania, mille kohaselt võis naistepäeval iga naine saada kioskist tasuta kohvi. Mille järgi aga tehakse valik, kes kampaania alla kuulub ja kes mitte? Kas inimestele vaadatakse näkku ja otsustatakse, mis nad on, või määrab selle soomarker dokumendil? Juhul kui hindamine toimub nii, mõjub see näkkusülitusena inimkonna ühistele püüdlustele enesemääramise suunas ja asetab meid hetkega tagasi maailma, kus naist tuntakse kui pikajuukselist seelikukandjat. Kui ta seda pole, ei vääri ta naise tiitlit või, vastupidi, tähendab feminiinne eneseväljendus automaatselt sildi omaks võtmist. Samaväärse rünnakuna mõjub ühele naisena nähtavale inimesele sõnapaar “Head naistepäeva”. Kahe sõnaga on inimese olemus vai(/n)gistatud.
Suures pildis näivad naised kahte leeri jagunevat: ühed, kelle jaoks on naistepäeva eesmärk üpriski lihtsakoeline – nad ootavad, et mõni mees tooks neile lilled, kommikarbi ja sületäie armastust. Teised korjavad endast välja sisemise ürgse naisi ülistava: reastavad kogukonna moraalseks rügimendiks ehk rõhutavad avalikult naiste tähtsust ja võimsust ning juhivad tähelepanu naiste õigustele. Ehkki pean viimast väga tänuväärseks ja vajalikuks, jääb küsimus: mida teeb see, kes ei tunne ennast osana kummastki? Naistepäeva soorollidest lämbe õhustik ei anna talle õigust kaasumata kõrval seista, sest iga nurga pealt kostvast fraasist “Head naistepäeva” on võimatu põgeneda. Sunnituna tuleb alluda tõdemusele, et sel päeval dikteerib avalikkus, kus on kellegi koht. Paistab nagu igal teisel päeval valetataks, et liigume ühiskonnana kvääride isiklike vabaduste väärtustamise suunal. 8. märtsil aga väsib ühiskond teeskluse loori hoidmast – kui palju lootsin sellest rolli jagamisest kõrvale jääda. Koju kõndisin ikka, tulbikimp näpus, „tõelise mehe” poolt „õrnema soo” rolli asetatuna, arusaamaga, et kes iganes ma tahan olla, üldsus on oma otsuse teinud. Minu palved kostavad huulilt tummade hüüetena.
Mehele annab naistepäev aga võimaluse käituda peaaegu dresseeritult, muutudes naiste vastu märgatavalt lugupidavamaks. Rõhusõnana saab lugeda märgatavust, sest eelneval ja järgneval päeval taandutakse oma pingutustes ikka „normaalsuse” juurde tagasi. Jüri Kolgi „Naistepäevast” leiab mõtte „Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu.“ Vägisi paneb see küsima, milleks selline võlts teesklus?
Lõpetage näitemäng!
Naistepäeva idee aheldab iseend oma väärkujutelma külge. Lubab illusiooni vabadusest ega märka enese ümber seina, mille taga varjuteatrit etendatakse. Tundub eneselegi võõras kummardada sel päeval naiste valimisõigust, kui naistepäev võtab meilt võimaluse valida. Ehk peaksin endasse suhtuma kui lavateose publikusse, kes istub hämara saali pingiridades ning vaatab, kuidas laval liikuvad kehad – mees ja naine – manavad ülima loomulikkusega ette maailma, mis ei tundu enam lavastatult, vaid neile omaselt, sest see töötab pingutuseta veatult. Etenduse lõppedes olen harjumuspäraselt osa saali lõppematutest ovatsioonidest, sisimas vaikimisi teades, et igaüks publikust rebiks süžee tükkideks.
Kelle jaoks me vaikime? Osana massist mängime kaasa tuttavlikke stseene, ainukeseks põhjenduseks “maailm lihtsalt töötab nii”. Inimestel on kombeks pöörduda tagasi traditsioonilisuse juurde, kuivõrd sealseid tõdesid oma identiteedi osaks peame. Seega võib ka olla hirmutav tõdeda, et just see meeleheitlik klammerdumine ühiskonna valupunkte puudutab. Sellegipoolest on tõdemus vajalik, sest edasi liikumiseks tuleb esmalt osata lahti lasta. Identiteedist tervikuna oleks seda võimatu teha, kuid meile pärandatust tuleb noppida olulisim – inimsus.
See sama inimsus tuleb leida silmis, mis Sind, hea lugeja, vaadates paluvad, et solidaarsus ja valikuvabadus ei oleks miski, mille nimel võitlemisest ühiskonnal on voli väsida ning minna puhtalt lihasmälu järgi ettekirjutatud teed, sest nii on kadu väiksem. Ometi leiame selle kao igas hinges, kes päevil nagu naistepäev kaotab koha, kus olla. Tema hääl, vaikseimgi sosin, peab olema kuuldud. Suurim patt on oma valu maha vaikida, nõustuda mitte-tundmisega. Hetkel, mil katkeme tundmast, kaotame oma inimsuse. Millest siis enam hoida?
Artikli teesid on koondatud mõttevahetusest Sandra Tammuriga.
viide:
https://www.muurileht.ee/naised-kes-ei-allu-on-ohuks-uhiskondlikule-korrale/