Kirjutas Skorpion
Kesk kevadist eksamimaratoni ja ülikoolistressi otsustasin korraks seisatada ja tagasi vaadata. Eesti haridussüsteem on küllaltki kaugele tulnud, oleme õpilastena kogenud nii mahajäämisi kui uuendusi. Arvasin, et eksamid on ainus viis ülikooli pääseda, kuni selle kevadeni. Akadeemiline test - kas see on suurepärane lahendus või viis, kuidas süsteem meile, kes me ei tegele ettevõtluse, majanduse, matemaatika või informaatikaga, näkku lajatab?
Akadeemiline test oli minu jaoks täiesti uus kontsept. Sain teada, et sooritades matemaatikute koostatud testis 65 punkti või enam, oled automaatselt vabastatud eksamite kriipivatest küüntest. Skoorides kas või punkti vähem oled tagasi kurvas reaalsuses - stairway to heaven on hetkega highway to hell. Minu tutvusringkonnas on see enne eksamisessiooni populaarne teema. Mida ma enda ümber näen, on ärritav. Märkan, et ülikooli saavad naksti sisse need, kes koolis käies hoiavad tasakaalu D ja E-de peal, on tuntud ebaeetiliste tegude või nõrga empaatiavõime tõttu. Kriitilise mõtlemise puudumine kompenseeritakse matemaatiliste mõtteharjutustega ehk kui kiiresti sõidab auto ja millise mustriga ruut tuleb peale teist mustriga ruutu. Olen korduvalt ja korduvalt üritanud oma peas mõtestada, miks Tartu Ülikooli test tekitab pingerea, kus eelistatakse matemaatilist võimekust analüüsioskustele.
Loogikaülesanded peaksid näitama valmidust kohanemiseks: kas suudetakse teadmisi kasutada uutes olukordades, kas su pea tüürib õiges suunas.
On erialasid, nt arstiteaduskond, kus testi täitmine on muudetud sisseastumistingimuseks. Nõustun, et akadeemiline test on kasulik sõelumaks välja inimesi, kel puudub hetkel võimekus end selle alaga siduda. Mõistan, et samamoodi, nagu vajame kunstiinimestel loovust, on arstidel oluline olla tugeva loogilise ja ratsionaalse mõistusega. Samas on ainus vaid-tunni-ajaga-ülikooli-võimalus seotud just matemaatilise mõtlemisega, jättes n-ö parema ajupoole domineerijad kõrvale.
“Sul on ju eesti keele eksam,” võid sina mõelda, hea lugeja. Purustan sinu maailmapildi: kirjand pole loovuse näitamine, vaid matemaatiline valem, kus numbrid on asendatud eestikeelsete sõnadega. Ei jagata enam enda arvamust, vaid seda, mis potentsiaalselt kõige enam punkte toob, millest on lihtne leida näiteid. Ja kui sul õnnestubki leida jäneseurg ning luua jalustrabav (kuid siiski kõiki 101 reeglit tunnistav) kirjand, siis annab see sulle parimal juhul 75% sisseastumiseks vajalikukst punktisummast. Ainuüksi sellega ülikooli ei saa. Küll aga on loodud lisavõimalusi matemaatilise süsteemi tugevatele valdajatele. Ja siis räägime, et peame hoidma keelt ja loovust ja kultuuri.
Ma ei eita, et on oluline arendada matemaatilisi IT-süsteeme, luua statistikaid või AI-programme, kuid nii, nagu on teadlased IT-vallas, eksisteerivad metsikus tulevikudžunglis ka keele- ja ajalooteadlased ning meditsiinitöötajad, kes lisaks matemaatilisele nutile peavad omama ka filosoofilis-abstraktset mõtestamisvõimet ja empaatiat. Kuidas saavad programmeerijad luua õppematerjale, kui pole spetsialiste? Või kuidas saame hoida eesti keelt ja seda koguda, kui pole inimest, kes selle struktuuride uurimisse on pühendanud terve oma elu? Konkurents matemaatilisse sektorisse suureneb iga aastaga, samas kui meil on puudu õpetajaid ja muid humanitaar- ja sotsiaalspetsialiste. Ilmselgelt pole kogu probleem sisseastumiskatsetes ega -tingimustes, kuid ehk on see tugisammas reaalide eelistamisel praeguses haridussüsteemis? Ehk saab just siit alguse igasugune kultuuri pealt kärpimise probleem?
Mida teha? Kuni inimkond pole veel piisavalt pädevaid AI-programme õpilaste võimekuse hindamiseks loonud, tuleb panus anda meil endil (elame veel maailmas, kus ChatGPT’d saab õpetada, et 2+2 on 5 ja kus AI loodud video Will Smithist spagette söömas näeb välja groteskselt õõvastav). Miks mitte suurendada vestluste osakaalu sisseastumiskatsetel? Või lisada kiirtee-ülikooli-testide hulka spetsialistide koostatud psühholoogiline sobivustest? Mõistan, et reaalained ja majanduskasv on oluline, kuid lisaks sellele on maailmas ju veel nii palju muud olulist. Loodan, et hoiame keelt ja kultuuri kõige kiuste ja proovime ühiskonnana homme jälle natuke paremini kui eile, eks?