Autor: Nora Nõmm
Fotod: Jasper Frey
Meie koolil on tohutult õnne olnud, sest peale nutikate õpilaste ja pühendunud õpetajate toimub õppetöö ajaloolises majas, mis asub kaunis ja hinnatud piirkonnas. Ehk oled ka Sina kooli rutates märganud kõneka välimusega hooneid, mis justkui kutsuksid möödujaid sisse kiikama. Kui uudishimu nende pilkupüüdvate majade vastu minust võitu sai, hakkasin uurima nende omapäraseid lugusid ning meeldiva üllatusena osutus üks põnevamaks kui teine.
Legendaarne Pälsoni ühikas – koht, kus tudengielu kihas, ringi liikus Kuperjanovi vaim ja juhtus nii mõnigi kentsakas lugu
Vana Pälsoni ühikas ehk nüüd Pepleri 23 on end kinnitanud Tartu tudengikultuuri. Maja on kindlasti tuttav neile, kes hommikuti kooli tõttavad Pepleri-Vanemuise risti kaudu ning on silmanud kõrget helesiniste detailidega elamut. Hoone ehitati algselt haiglaks, mis teenis Tartu haavatuid vabadussõja ajal. Legendi järgi suri selles haiglas Julius Kuperjanov ning kuigi on teada, et väejuht läks teise ilma hoopis ühes muus Tartu haiglas, olid jutud tema vaimust visad lahkuma.
Nõukogude Liit tõi linna uued tuuled ning maja otsustati 1949. aastal ümber ehitada ühiselamuks, kusjuures lisati kaks korrust. Pepleri 23 ei ole pea 20 aastat olnud koduks üliõpilastele, kuid endised elanikud mäletavad sealset tormilist elutempot siiani. Vaatamata üldiselt kasinatele elutingimustele peeti toona Pälsoni 23 aadressiga hoonet üheks luksuslikemateks Tartus, sest ühes toas oli vaid neli tudengit. Ühiselamu oli üle linna tuntud tudengite kogunemispaik, seal korraldati pidusid, millest näiteks ühe jooksul toodi rajooni täitevkomitee eest suur lillepott teisele korrusele, kuhu see mitmeks päevaks jäi. Lisaks sellele toimusid peaukse katusel laulupeod, peeti käsipuuslaalomivõistluseid, koridoris leidsid aset odaviskevõistlused ja tudengid harrastasid palju muud pöörast. 1970. aastatel elas tudengite seas kass Budimex, kes sai nime Poola restaureerimisfirma järgi. Tema päritolu jäigi mõistatuseks.
Eeskätt ajaloolaste elupaigana tuntud koht muutus omamoodi rahvuslikkuse ja vabaduse keskuseks. Marina Elbasaar meenutab teoses “Slummidiplomaadid” ühte erilist tuba nii: “Toast 205 on aegade jooksul – kes tihemini, kes harvemini – läbi astunud kõik, kellel on üldse asja Eesti riigi ajalukku. Tuba 205 külastasid tulevased ministrid, parlamendiliikmed, diplomaadid, kõrged riigiametnikud, ajakirjanikud, filmirežissöörid, kirjanikud, tõlkijad, kunstnikud, Eesti kultuuri-, spordi-, äri- ja elutegelased. Ilma selle toata ei oleks nad need, kes nad on.” Ain Mäesalu peab 2003. aastal Tartu Postimehele antud intervjuus tolleaegsete ajalootudengite läbilöögivõime tagamaaks just seda, et peale loenguid saadi kokku ja arutati kuuldu üle. Levis ka keelatud kirjandust, mis tõi majja KGB koputajaid. Oma koduks pidasid Pepleri 23 maja mitmed olulised isikud, nende hulgas Mart Laar, Andrus Kivirähk ja Tõnis Lukas.
Aastal 2003 teatas Tartu Ülikool, et ühiselamu on amortiseerunud ning selle renoveerimiseks vajalikku raha ei leita. Otsus lõpetada maja funktsioon ühiselamuna tekitas tudengites vastuolu, sest tegemist oli kõige taskukohasema elamuga linnas. Hoone erastati, nüüd on see renoveeritud ning seal on korterid ja äripinnad.
80 aastat Tartu veevärgi pärli
Neljanda korruse akendest välja piiludes võib märgata taamal lehvimas Eesti lippu. Maja, mille otsas lipp tuult püüab, on oma naabritega võrreldes ebatavaliselt kõrge ja seda põhjusega – tegemist on Tartu veetorniga. Ühe merepinnast kõige kõrgemal asuva Tartu hoone kodupaigaks on värvika ajalooga Õpetaja tänav, kust leiab peale veetorni ka endise Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna maja, luuletaja Anna Haava ja endise peaministri Jüri Uluotsa kodud ning Raadio Elmari ja Raadio Kuku tööruumid. Klassitsistliku stiili võtetega kaunistatud veetorni arhitekt on toonane Tartu linnaarhitekt Voldemar Tippel, kelle looming on muuseas ka Tartu turuhoone. Enne veetorni ehitamist varustas linna veega Vanemuise teatri tornis asunud veepaak, mis Tartu laienemisega jäi nõudlusele alla ning ei suutnud enam juhtida vett kõrgematesse linnaosadesse. Aastal 1934 alustas linnavalitsus veevärgi laiendamise planeerimisega, kaaluti hüdrofoore ja survetõstepumbajaamade rajamist, kuid 1937. aastal jõuti selgusele, et probleemi lahendaks just veetorni ehitamine. 1938. aastal koostasid Voldemar Tippel ja linnainsener Voldemar Onton projekti, mis kiideti linnavalitsuse poolt heaks. Ajaleht Uus Eesti kirjutas 18. veebruaril 1939 ilmunud numbris, et eeldatavad ehituskulud on tõusnud juba 100 000 krooni peale. Lõpuks võeti vastu arhitekt Madis Kolki pakkumine teha ehitis valmis 104 500 krooni eest, ehitustöödega alustati 3. aprillil 1939 ning need lõpetati detsembris 1940. Siiski, ametlikult avati veetorn 26. novembril 1941, sest vahepeal tekkisid probleemid veetiheduse tagamisega. Samal ajal kui Tartu linn üritas oma veevärki kaasajastada, laastas maailma teine maailmasõda, mille kahjustuste tõttu oli linna veevarustus pidevalt katki. Vaatamata keerulisele olukorrale elas veetorn sõja üle ja 3. märtsil 1945 jõudis vesi veetorni ning hakkas Tartu elanikke puhta veega varustama. Nõukogude ajal oli veetorni esmaseks eesmärgiks olla tipptundide ajal reservuaar. Alates 2001. aastast veetorni ei kasutata ning veepaak on tühi. Tänapäeval asuvad majas elamis- ja bürooruumid. Katusel lehviv lipp kingiti veetornile Tartu Rotary klubide poolt Eesti 100. sünnipäevaks.
Paavsti kodu ja Tartu Ülikooli ilmateaduse häll
Koolist kakssada meetrit Toomemäe poole uidates võib hruštšovkade rivi seas avastada põneva üllatuse. Vallikraavi tänava nõlval ilutseb punastest telliskividest villa, mida kord tudengid kutsusid naljatlevalt sarnase Riia vaimuhaigla järgi Rotenburgiks, tänapäeval on villa tuntud kui Tiigi Seltsimaja.
Toomemäele kui valatult sobiv hoone ehitati Kuremaa mõisnike von Oettingenide elamuks. Kolm Oettingenide venda olid Tartu Ülikooli professorid ja just nende jaoks ehitatud majad muutsid Toome-taguse 19. sajandil õppejõudude rajooniks. Alexander Konstantin von Oettingen (1827–1905), usuteaduskonna dekaan ja teoloogiaprofessor, oli suur kaunite kunstide armastaja ning soovis oma uue kodu ehitada neogooti stiilis. Peale nimetatud elamu rajamise asutas ta mitu seltsi, käsitööliste varjupaiga ja vaesemate laste jaoks eestikeelse algkooli. Tudengid kutsusid teda oma ametliku joone tõttu paavstiks, Pepleri tänaval asunud esimest elamut Tartu Vatikaniks. Alexanderi õepoeg, arhitekt Rudolf von Engelhardt, projekteeris onu mõtete järgi villa aastal 1879. Ehitus algas järgmisel aastal ning kestis 1881. aastani. Alexander von Oettingeni eluajal toimus seal kirev kultuurielu – külalised käisid tihti, professorid vahetasid omavahel mõtteid ning korraldati muusika- ja luuleõhtuid.
Peale mõttetöö tegi üks Oettingeni vendadest majas ka praktilist teadustööd. Füüsik ja meteoroloog Artur Joachim von Oettingen soovis rajada ilmavaatluskeskust, kuid ülikoolil ei olnud raha vajalike ruumide ehitamiseks. Oma vanema venna lahkel loal hakkas Artur ilmavaatlusi korraldama villa kaheksatahulises tornis. Vaatlused võtsid üle pööningu ning osa personalist läks sinna isegi elama. Temperatuuri mõõtmine oli tänapäeva teaduse silmis pentsik – termomeeter riputati tornist ridva otsas välja, näitu kontrolliti pikksilmaga. Siiski, mitmed mõõtmisvahendid olid oma aja kohta vägagi moodsad ning villa oli tähtis ilmakeskus 1925. aastani.
Oettingenide järeltulijad lahkusid 1939. aastal Saksamaale, ajal kui paljud baltisakslased Eestist lahkumise kasuks otsustasid. Teise maailmasõja sündmuste käigus sai ka see elamu kahjustusi. Hoone päästis arst Vladimir Paškov, kes asutas 1949. aastal Tervishoiutöötajate Ametiühingu Tartu Kultuuriklubi (hiljem Tartu Tervishoiutöötajate maja), mille tegutsemisruumideks valiti Tiigi 11. Kultuuriklubi liikmed taastasid maja ning toimetama hakkasid tervishoiutöötajate huviringid. Toimusid klubiõhtud, mis osutusid tohutult populaarseks, ning kunstnikega käidi kohtumas üle terve Tartu. Praegune Tiigi Seltsimaja asutati aastal 1998 ning seal tegutsevad mitmed koorid ja huviringid.
Peale nende kolme põneva maja on Toomel ja selle ümbruses veel arvukalt hooneid, mis vääriksid siin mainimist. Jätan siiski avastusrõõmuks ruumi ja soovitan õppimisest puhkamiseks jalutada Toomemäel või koolist koju minnes rebida pilk maast lahti. Tartul on oma vaiksem, kuid sama huvitav külg, mida avastada on ääretult põnev.
Comments