Rex
14. oktoobri hommikul avavad Londonis kaks noort oma silmad. Võib-olla pole nad isegi neid selle öö jooksul jõudnud sulgeda. Võib-olla on nad terve öö kärsitult edasi-tagasi sammunud ja mõtisklenud. Täna on see päev. Nende mõtted on ärevad. Kas me käitume õigesti? Kas see on seda väärt? Noored kordavad päheõpitud määrava tähtsusega lauseid. Nad panevad selga valged särgid, kus on kirjas “Just Stop Oil”, haaravad külmkapist Heinzi tomatisupi, laualt liimi ning suunduvad Londoni Rahvusgaleriisse. Enam pole tagasiteed.
Kui ma esimest korda uudistes nägin, et kaks aktivisti (Phoebe Plummer ja Anna Holland) on visanud tomatisuppi Van Goghi maalile “Päevalilled”, sain ka mina pahaseks. Olles ise kliimaaktivist, mõtlesin endamisi, et on ka teisi viise, kuidas ennast nähtavaks teha. Näiteks 2019. aastal toimuval COP25 kohtumisel valas liikumine nimega Extinction Rebellion terve kalluritäie sõnnikut peahoone ette. 2022. aasta 6. novembril sõitsid Amsterdami lennuväljal ringi jalgratturid, et privaatlennukid ei saaks õhku tõusta. Aktivistid on tulnud välja nii paljude kavalate ideedega, kuidas protestida, pole ju vaja hakata kunsti ründama.
Nii mõtlesin ma enne, kui sain teada, et maal oli ilusti klaasi taga ja noortel polnud kavatsustki seda määrida. Tundsin ennast silmakirjalikuna. Miks mulle läks see maal nii väga korda? Ilmselt ei lähe ma seda kunagi vaatama ning internetis on sellest tohutult palju pilte. Saan kultuurilise elamuse ka ekraani kaudu. Mul oli piinlik. Ise olen kliimaaktivist ja teen maha oma mõttekaaslasi.
“Are you more concerned about the protection of a painting or the protection of our planet and people?”
Esimest korda seda videot vaadates ei mõelnud ma nende sõnumile. Kas maali turvalisus on olulisem kui planeedi ja inimeste surm? Olin liiga hõivatud iseenda vihaga. Planeet soojeneb, tuues kaasa endaga kuumalaineid, tugevamaid torme, õhusaastet ja uusi pandeemiaid. Aga mis ajab rahvast keema - samamoodi nagu planeeti praegu -, on rikutud maal.
Me võiksime öelda, et ka see protest oli üks kunstivormidest. Tegevuskunstis loob autor kunsti, kasutades enda või kellegi teise keha. See võib olla salvestatud või reaalajas, spontaanne või ettekirjutatud. Seda liiki kunst on tihti vastuoluline, provokatiivne, abstraktne.
Näiteid tegevuskunstist
Sun Yuan ja Peng Yu “Can’t help myself”
Imeline kunstiteos mis tekitab vaatlejates masina vastu empaatiat. Tekib tunne, et tahaksid seda aidata, päästa isegi. Suhe inimese ja masina vahel muutub. Kunagi pole sa vaadanud moppi koristaja käes ja tundnud sedasama, kuid nüüd on see meisterlikult pandud elama ning loodud emotsionaalseks olendiks, kes ei saa ennast tagasi hoida.
Kõik, mida Marina Abramović loob, teeb, hingab
Marina on ilmselt üks tuntumaid tegevuskunstnikke. Ta kombib piire kunsti ja publiku vahel. Viib oma keha ekstreemsusteni, avastab selle võimeid pannes iseennast ohtlikesse olukordadesse. Üks esitus Abramovići poolt, mille ma välja tooksin, on “Rütm 0”.
“Rütm 0” oli kuue tunni pikkune esitus, mille käigus sai publik Marina peal kasutada lauale asetatud esemeid. 72 eseme hulgas oli süüa-juua, žilette, plaastreid ja ka revolver. Marina ise ütles: “Ma olen objekt. Selle perioodi jooksul võtan ma täieliku vastutuse.” Kuue tunni jooksul jootis publik ta täis, võttis ta alasti ja tekitas väiksemaid kehahaavasid, kuid olukord muutus pingeliseks, kui ta kaelale asetati revolver. Publik võib su tappa, kui anda talle võimalus.
Olafur Eliasson ja Minik Rsoik “Ice Watch”
2014. aastal toodi Gröönimaalt kaksteist jääplokki ja asetati need avalikku kohta. Inimesed said vaadelda liustikku sulamist, puudutada ja isegi kallistada jääd. Autorid lõid otsese kontakti inimese ja loodusnähtuse vahel. Kliimamuutus toodi otse nende silme ette, millest ei olnud võimalik enam mööda vaadata.
Endi põhjendamisest enam ei piisa
Pikalt üritasin aru saada, miks ma tomatisupi peale niivõrd marus olin. Muidugi võime rääkida pikalt, kuidas kunst on osa iga inimese elust ja kultuurist ning kuidas see on aastatuhandeid nii olnud. Me väljendame oma emotsioone ja mõtteid, üritame seletada oma tundeid ja ka õpetame tulevasi generatsioone kunsti abil. Kunst arendab meie loovust ning paneb meid kriitiliselt mõtlema. Ilma kunstita moodustaksime kõik halli massi. Inimkonna arengu jooksul on saanud kunst palju sügavama tähenduse kui pelgalt koopamaalingud seintel.
Kuid samamoodi on ka loodusega. Loodusel on suur roll eriti just eestlaste kultuuris ja pealtnäha me kõik väärtustame seda kõrgelt. Olen kindel, et igaüks, kes on käinud hiies või möödunud ohvrikivist, on sidunud kas paelakese ümber oksa või asetanud mündi pühale kivile. See on loomulik, mida teha, koht on ju ikkagi püha. Kui ollakse metsa eksinud, on esimene samm kallistada puud enda rahustamiseks. Loodus suudab haavu ravida, põletikku leevendada ja palavikku kaotada. See on inspiratsiooniallikaks kunstile, lauludele, luuletustele ja romaanidele. Me võtame looduselt kõike, mida võtta annab, kuid anname tagasi nii vähe, kui anda annab. Loodus on miski, mida on kardetud ja austatud meie esivanemate poolt. Ka meie kutsume ennast meelsasti uhkusega maarahvaks. Ilma looduseta poleks elu.
See on meie reaalsus
Noored kasutavad aina meeleheitlikumaid meetodeid, et püüda vanemate generatsioonide tähelepanu. Tekib tunne, et ainult meie hoolime oma planeedist. Ainult meie näeme reaalsust, aga võim meil puudub. Noorim aktivist, kellega olen kokku puutunud, käis 5. klassis. Selle 11-aastase tüdruku peas olid juba muremõtted ümbritseva pärast. Sellel hetkel mõtlesin kibedalt, et põhikooliealine mõtleb selgemalt kui 50-aastane poliitik. Vananevate poliitikute käes on meie tulevik, millega nad on nii hooletult ümber käinud.
See, mida need noored aktivistid tegid, jääb meile meelde. Tänu sotsiaalmeediale levisid videod neist nagu kulutuli. Kui mainida tomatisuppi ja Van Goghi päevalilli, teavad kõik, millest jutt käib. Nad tõestasid oma seisukohta, näidates inimestele, kui silmakirjalikud me võime olla. Vihmametsad põlevad ja meie muretseme paberilehe pärast, millele enamus polnud enne kordagi mõelnud. Me võiksime leida taas austuse looduse ees ja pöörata raev noorte aktivistide vastu tõukavaks jõuks,et muuta midagi oma mõtteviisis, elus ja süsteemis.
Comentarios