Ere Kama
Fotod: Sandra Tammur
Viimasel ajal eriliselt meedia tähelepanu saanud rassilise võrdsuse liikumine Ameerika Ühendriikides on tõstatanud mõtte, mida saab üle kanda ka mitmetele muudele probleemidele. Lühidalt kokku võetuna kõlab see nii: “Kui sina ei ole sellist ebavõrdsust kogenud, on väga tõenäoline, et lõikad sellest ebavõrdsusest kasu.” Soovimata kuidagi vähendada USA ja ka ülejäänud maailma rassilise diskrimineerimise probleemi, tahan juhtida tähelepanu, kuidas selline mõte sobib soolise ebavõrdsuse teemadesse.
Isikliku kogemuste pagasi põhjal olen valmis väitma, et märkimisväärne osa inimestest on ka aastal 2020 veel arvamusel, et feminismi kui liikumise kõrgaeg sai läbi naistele valimisõiguse võitmisega, igasugune sellele järgnev arutelu on olnud ebavajalik ja tegemist on üldiselt väljamõeldud probleemiga. Tõenäoliselt ei ole mul tarvis mainida, millist sugu selline arvamus peamiselt kütkestab. Minu eesmärk ei ole kunagi mehi häbistada. Kui mina oleksin mehena üles kasvanud, oleks ka minul tõenäoliselt keeruline näha selle teema olulisust ning nüansse ‒ selleks ei oleks lihtsalt vajadust olnud. Soovin anda kõigile võimaluse harrastada empaatiat ning hoolitseda oma kaasinimeste eest ka olukordades, kus mure neid otseselt ei kahjusta. Kõige parem on teha asi isiklikuks, sest feelings don’t care about your facts.
Minu jaoks algas minu teekond “naisena ühiskonnas” juba lasteaias. Ainult inimmälu piirid on põhjus, miks ei saa tuua varasemat näidet. Ühel päeval tuli minu lasteaiarühma poiss, seljas roosa särk. Tegemist oli lapseliku lühikeste varrukatega triiksärgiga, ei midagi liiga kirevat, ei midagi liiga naiselikku. Päeva jooksul sai ta särgi kohta mitmeid kommentaare kaaslastelt, kelle vahel oli tolleks hetkeks juba kujunenud lastele iseloomulik verejanuline hierarhia, mille peamine mõte oli “Sa ei tohiks roosat kanda, see on tüdrukute värv”. Seda ei öeldud toonil, millest võiks välja lugeda selle värvi eksklusiivsust tänu suurele imetlusele ja lugupidamisele naissoo vastu. Vastupidi, naiselikkus ja enese sellega seostamine oli alandav ja teenis välja kaaslaste pilkamise.
Täieliku juhuse teel oli see vanus minu jaoks suure muutuse aeg, alustasin oma kurikuulsat ma-pole-nagu-teised-tüdrukud-faasi. Esimene samm oli lihtne – kõik roosad asjad tuli minu elust kõrvaldada. Riided, vihikud, pliiatsid – kõik pidi kaduma. Edasi tuli juba keerulisem maastik, millel navigeerimine nõudis raudset enesekindlust ja külma närvi – millest kumbagi mul lapsena loomulikult polnud. Mul vedas: minu peamised mängukaaslased olid naabripoisid, kelle raevukates sõjamängudes kaasa löömine juba eristas mind sellest põlastusväärsest nukukestega mängivast “tavalisest tüdrukust”.
Eks nukud jäid sellegipoolest alles, olen ometi inimene. Selles ülimalt õrnas ja traditsiooniliselt muretus vanuses andsin ma juba endast parima, et eralduda oma soost ning sellega kaasnevast põlgusest. Tassisin koos teiste poistega toole, sest mina pole mingi “õrnem sugupool”, säh sulle, patriarhia! Kuid olin õnnetu. Minu juures oli mingi saatuslik viga, muutumatu hälve, mis pisendas minu väärtust ja imetlusväärsust. Kuigi see on patt ja andestamatu eksimus, tahtsin ma tegelikult naiselik olla. Ma ei soovinud enda olemust alla suruda, kuid hirm väljajäämise ja põlguse ees oli suurem ning võidukam.
Selliseid näiteid on tuhandeid iga naise elus. Naiselikkus kannab endas negatiivset suhtumist maailma poolt ning mehed, kelle võimuses oleks muuta nii enda kui ka oma kaaslaste suhtumist, leiavad hoopis, et see ei ole päris probleem, teevad iroonilist nalja naise ja võileiva kohta ning laksavad seejärel üksteisele õlale, öeldes: “Ole meheks!” ning ei märka selle irooniat. Kogu meie jaoks harjumuspärane struktuur on üles ehitatud sellistele detailidele ning üheskoos saab neist kardetud sooline ebavõrdsus. Ometigi ei tohiks sellist juttu uskuda, sest seda räägivad ainult värviliste juuste ja ninarõngaga social justice warrior’id (väga kaval viis suruda alla omadusi, mida varasemalt peeti eriliseks ning ihaldusväärseks, kohe, kui nende kandjad oma suu lahti teevad).
Aga mida siis tegelikult teha saab? Mida saavad teha mehed? Mida naised? Mida inimesed? Sest need me ju oleme. Bioloogiline sugu ei kanna endast muud olulisust kui seda, kui suur töö sul vaja teha on, et tekiks järelkasv. Sotsiaalne sugu kannab kohati isegi veel vähem olulisust, sest selle piirid on veelgi hägusemad ning tõeline olulisus on seal ainult inimesele endale. Kui sugu endast üldse midagi olulist kujutaks, oleksid minu vaevu välja kujunenud rinnad kohe küljest kukkunud, kui ma tooli tõsta püüdsin. Kuid olen inimene ning võime tooli tõsta on täie tervise juures inimese puhul tavaliselt kaasa antud anne.
Me saame muuta ennast. Me saame mõjutada teisi. Me saame harida, toetada ning kasvatada oma lapsi teisiti. Mitte ainult naiste nimel, kui sellest ei piisa (huvitav, miks?). Seda tuleb teha ka 13-aastase Joosepi nimel, kes pole kolm kuud nutnud, kuid kelle sõrmenukid on pidevalt marraskil. Seda tuleb teha 46-aastase Riho nimel, kes Marjust lahku läks, kui naine vägivaldseks muutus, ning kes nüüd kaalub tema juurde naasmist, sest naine oli tema ainus emotsionaalne tugi. Õlled ja kalalkäik sõpradega lihtsalt ei aja enam asja ära. Seda tuleb teha 80-aastase Juhani nimel, kes pole oma tütart juba aastaid näinud. Olgugi et ta tegi nii, nagu oskas, ei tulnud tema kasvatamine Juhanil just kõige paremini välja ning vaatamata pikaajalistele püüdlustele ei oska ta ikka veel kuidagi tütrele väljendada, kui palju ta teda tegelikult armastab.
Meist keegi ei saa väita, et ta oleks ühiskonnast ja selle vigadest mõjutamata. Kasvasime kõik koos selles supis, küll erinevatel aegadel. Kui me jääme mugavaks ja kaotame oma analüütilise ja kriitilise vaimu ühiskonna suhtes, jääb meie lastele samasugune või hullemgi maailm, milles üles kasvada. Mina olen endale vandunud, et minu lapsed, kui mul peaksid kunagi lapsed olema, ei kasva usus, et inimesi saab lahterdada kellestki teisest paremaks, eriti veel millegi eest, mida nad ei saa kontrollida.
Mees, ka sina oled kogenud soolise ebavõrdsuse halbu külgi.
Mees, ka sina vastutad oma kaaslaste kaitsmise eest.
Mees, ka sina oled osa sellest võitlusest.
Mees, ka sina suudad õppida.
Mitte kunagi pole liiga hilja, täna on aga kõige parem aeg.