Kerttu Kuku
Augustilõpu meeleolu on üldjuhul mõnusalt melanhoolne. Viimased pikad päikeseloojangud, soojad tuulevaiksed suveõhtud ja vaikne linnaelu – rahulik lõpp segasele suvele. 23. augusti õhtupoolikul oli lõpuks kätte jõudnud aeg, mil mul tekkis mahti kaeda 2020. aasta üht oodatumaid filme – kultusrežissööri Christopher Nolani “Tenet”. Film on mitmeski mõttes eriline: Eesti, eriti Tallinn, ei ole sellise mastaabiga Hollywoodi tähelepanu varem saanud. Lisaks tegi “Teneti” tiim julge otsuse avaldada film maailma kinode ülevalhoidmiseks, ehkki nad erilist kasumit seetõttu eeldada ei saanud. Pandeemia on pandeemia.
Kinosaal on üpris täis. Pärast reklaame avaneb ekraanil enne filmi väikese üllatusena klipp Nolanist, milles ta tänab Eestit meeldiva koostöö eest ja soovib head filmielamust. Mis seal salata, tekib veidi hea meel küll mõeldes, millised potentsiaalsed võimalused võivad Eesti filmitegijatele nüüd tekkida.
Film algab. Kohe tõmmatakse vaataja hektilise märulistseeni keskmesse. Terroristid ründavad klassikalise muusika kontserti Tallinna Linnahallis, mis filmis on hoopistükkis Kiievi ooperimaja nimetuse saanud. Võitlusstseenid on muljetavaldavad ja mu tähelepanu on hetkega võetud. Mis toimub? Mis uue füüsikanähtuse kontseptsiooniga on Nolan seekord välja tulnud? Kes on see salapärane Peategelane?
Algusosa saab läbi. Lugu läheb edasi.
Kaks tundi hiljem jalutan ma Taskust välja. Peas vasardab ainult üks küsimus.
“Mida paganama päralt ma just vaatasin?”
Suurem osa loost keerleb Peategelase (John David Washington) ja antagonisti Satori (Kenneth Branagh) kassi-hiire tagaajamise ümber. Põhiline takistus, mis on loo kangelasel vaja ületada, on nähtus aja inversioon. Satori on enda kasutusse saanud võime teatud elemente ajas tagasi keerata ning maailm on seetõttu tõsises ohus. Koos pahalase abikaasa Kati (Elizabeth Debicki) ja salapärase kaasagendi Neiliga (Robert Pattinson) peab ta leidma viisi aja inversiooni enda kasuks pöörata.
“Tenet” on kõike ja samal ajal mitte midagi. Tempo on konstantselt kiire ja üks märulistseen ajab teist taga. Lugu on... ja samas ei ole ka. Ma suudan ümber jutustada toimunu ja eristada karakterid. See on põhimõtteliselt kõik. Tunne on, nagu oleksin hammustanud vahtplastist dekoratiivõuna – peale vaadates näeb ilus ja ahvatlev välja, kuid sisemuses ei ole midagi toitvat ega maitseelamust pakkuvat.
Isiklikult jääb filmi puhul enim sisemiselt närima pea olematu karakteriseering. Lugu, olenemata mis meediumis, saab olla usutav vaid siis, kui kokku on pandud loogiline narratiiv ning kõikide tegelaste olemuse on kirjanik (antud juhul stsenarist) peensusteni välja töötanud. “Tenetil” jääb vajaka mõlemast, ent kõige karjuvamalt puudulikum aspekt on tegelased, kellele ei teki filmi kulgedes erilist tahtmist kaasa elada. Nende motiivid jäävad arusaamatuks, üksteise vahel ei teki eriliselt tugevaid emotsionaalseid sidemeid. Peategelasele ei ole antud isegi reaalset nime. Neil ilmub eikusagilt ja teab missioonist rohkem, kui peaks. Satoril on võimalus maailm hävitada, sest ta saab... vist? Nagu robotid teevad nad lihtsalt ühe ülesande teise järel. Sisuliselt ei ole mitte midagi tõsist kaalul. Aja inversiooni tõttu võib maailm hävida või maailmasõda tulla? Okei. Mis siis? Miks ma hoolima peaks? On samuti tunda, et näitlejad ei ole saanud piisavat ülevaadet loost ja oma karakterist. Kuigi tegu on väga tugevate tegijatega (Washington on super filmis “BlackkKlansman” – soovitan!), ei suuda nemadki muuta oma tegelasi sümpaatsemaks ja kogu kompott mõjub lihtsalt puiselt.
Nolani uue filmi tuumkontseptsioon – aja inversioon – on olemuslikult huvitav. Aja valikulist tagasi keeramist just paljudes märulifilmides ei esine. Nähtusel on rohkelt potentsiaali, kuid taaskord jääb loo hektilisuse tõttu puudu olulistest detailidest. Vaataja küll suudab kätte saada põhiaspektid, kuid ometi jääb palju küsimusi õhku. Vähese ajaga söödetakse tohutus koguses uut infot ning vaatajal ei jää muud üle, kui see kuidagi vaevaliselt alla neelata. Salapära on küll intrigeeriv, kuid lihtsalt pidevat arusaamatust tekitades muutub mõttevaev lihtsalt asjatuks.
Filmil on muidugi ka õnnestunud aspekte. Märulistseenid on pinevad ja täpsed ning suudavad kiirelt tähelepanu haarata. Rõhku on pandud ka eriefektide tasemele ja kaasajastamisele. Ludvig Göranssoni muusika ja Jennifer Lame’i montaaž on justkui toetuspostid majale, mille vundament järjepidevalt vaikselt mureneb.
Küsimused, mis olid filmi alguses, ei saa täielikku vastust. “Tenetiga” paar koosveedetud tundi on küll meeltlahutavad, kuid midagi enamat sealt välja pigistada ei anna. On meeldiv, et Eestil oli haruldane võimalus selles projektis osaline olla. Lõpptulemus jätab küll suhu veidi mõrkja maitse.
Võimalik, et “Tenetit” ei saagi päriselt mõista. Seda tuleb lihtsalt püüda tunnetada. Sarnast mõtet korrutatakse ka filmis, kui teadlane selgitab aja tagasikeeramist peategelasele. Kas film sellise põhimõttega saab toimida? Eks see on igaühe enda otsustada.