Fotod: Sandra Tammur
Stiilinuuskurite missioon on kajastada meie kooli kõige moeteadlikumaid inimesi, kes on siis ühe või mõlema Sandra pilku püüdnud. Seekordse numbri tarbeks aga uurisime just teie väljavalitutelt, milline riideese, aksessuaar või element on neile kõige tähendusrikkam ja mis on nende arvamus jätkusuutlikust moest. Leheküljed on nende, kelle poolt andsid koolipere liikmed enim hääli Stuudiumis jagatud küsitluses.
Õpetaja Mällo
Tõenäoliselt on kogu tööriietuse (ja ilmselt ka vaba aja) kesksel kohal mugavus, mis seisneb üleskeeratud käistes, mis võimaldavad ka eksponeerida mõned aastad tagasi lisandunud tätoveeringute komplekti. Kuna tätoveeringud on väga isikliku tähendusega: neis kajastuvad mu elukaaslane ja kolm last (kolm kirivööd – praegu veel kolm, aga suvel teen ühe lapse jao juurde – laste nimedega), siis on nende eksponeerimine mulle ilmselt isiklikult oluline. Kuna olen veendunud, et paljud minuealised mehed lasevad oma välimuse käest, kaotades igasuguse stiili ja vormi, siis kogu tööriietuse valik on sellest kantud. Üleskeeratud käistega triiksärgi juurde näikse sobivat vest ja lips. Liiatigi tunnen ma ennast sellises slim-fit riietuses hästi (seniks, kuni kehakaal seda lubab).
Tegelikult ma väga hästi ei tea, mis on jätkusuutlik mood. Ma tean, et ma ise püüan hoida ilmselt sellist korrektsemat joont tööriietuses, kuna mulle natuke käib närvidele kaasaegne meestemood, kus mehelikkus on taandunud ja samas mitte asendunud naiselikkusega, vaid pigem poisilikkusega. Mulle on võõras 30-ndates mees, kes kannab riietust, mis võiks minu silmis sobida 14-aastasele teismelisele. Eks see ole minu vanuse probleem ka. Mulle ei meeldi ka meesstaarid, kes laulavad nutuse häälega, kui raske nende elu on.
Aga jätkusuutlikkuse toetuseks – ilmselt ma püüan kogu selles jooksva moe kõrval ise säilitada endale mugavat ja sobivat stiili, muutes selles aeg-ajalt mingeid elemente. Ma olen pigem seda meelt, et inimene peaks jälgima endale sobivat riietust, sellist, milles ta ennast mugavalt tunneb, mis tema elustiiliga klapib ja vajadusel annab välja ka signaali temast endast (selline bioloogiline lähenemine). Juhul kui see stiil langeb kokku jooksva moevooluga, siis on kõik ju superhästi. Aga koolis noori vaadates hakkavad mulle silma need, kes oskavad enda isikupära välja kanda ja julgevad olla stiilipuhtad. Isegi kui see ei ole minu maitse. Teistsugune maitse on kordades parem kui igasugune maitselagedus.
PS Kui ma kunagi olen kuuskümmend, siis ma tahaks olla selline nagu see härra kõrvaloleval pildil. Paraku ei ole mul nii palju juukseid ;).
Õpetaja Allik
Minu jaoks on kujunenud oluliseks aksessuaariks kõrvarõngad. Kui mõtlen, mida selga panna, siis on oluline valida sinna juurde sobilikud kõrvarõngad. Eks sellest on saanud nüüdseks minule iseloomulik tunnus. Kui ajaloost muud meelde ei jää, siis vähemalt õpetaja erinevad kõrvarõngad. Neid püüan oma kogusse ikka juurde muretseda, kuigi viimane aasta on seda võimalust kõvasti kärpinud. Tavaliselt küsitakse, palju mul on erinevaid kõrvarõngaid. Ma ei ole neid tõesti kokku lugenud, aga neid on ikka kümneid. Ja muide hoian neid nii, et eri värvi kõrvarõngad on eraldi sahtlikestes, et sealt siis vajalik toon kiiremini leida. Mulle meeldivad ka kõrge kontsaga kingad, kas pidulikel sündmustel või tantsusaalis. Need annavad palju juurde enesetundele.
Arusaama jätkusuutlikust moest tuleb kindlasti laiendada, sest tekstiilitööstust peetakse üheks suuremaks reostajaks maailmas. Aastaid olen jälginud moedisainer Reet Ausi tegemisi ja nende juurde viinud ka valikkursuse “Globaalne keskkond” õpilasi, et panna neid järele mõtlema kiirmoe kahjulikkusest keskkonnale, taaskasutusest ja ringmajandusest. Vaid üks näide Reet Ausilt, väide, et Aasias ei osata riideid õmmelda, on vale. Seal õmmeldakse viletsat kvaliteeti sellepärast, et meie kaubamärgid on disaininud oma rõivad selliselt, et need ei peaks kauem vastu kui üks hooaeg, ja nad eeldavadki sealt kehva kvaliteediga kaupa. Juba toormaterjal on viletsama kvaliteediga, ta on värvitud odavamate vahenditega ja ka õmblusnõuded on üsna madalad. Puuvillase kanga puhul sõltub see näiteks puuvilla kiu pikkusest. Esimene korje on pikema kiuga. On suur vahe näiteks Calvin Kleini või Zara ja H&Mi särkidel – viimased ostavad kõige räbumat puuvilla, mis on lühikese kiuga ja mis lähevad pärast esimest pesu topiliseks. Ise püüan vältida mõttetut ostmist, mõeldes sellele, kas ja kui palju ma ostetavat eset kannan. Oma riidekappi ei ole ma muretsenud asju, mida kannan vaid korra. Mõned asjad jäävad vahel n-ö puhkama ja siis tunduvad selga pannes taas nagu uued, sest pole neid tükil ajal kandnud.
Anett-Marii Siimann (10.c)
Kaelas ripub mul alati päikese sümboliga ripats. Minu motivatsioon, tuju ja energia tihtipeale sõltuvad ilmast, seetõttu just päikeselistel päevadel on minu emotsioonid laes! Väga oluliseks aksessuaariks pean ka käekotte, puhtalt nende funktsionaalsuse tõttu. Jätkusuutlik mood on minu jaoks väga oluline. Seetõttu ongi minu riided enamasti kaltsukatest soetatud, ausalt öeldes kõige vahvamad riided peituvadki just taaskasutuspoodides. Mulle väga meeldiks öelda, et kõik mu riideesemed on just nendest poodidest, ometi luiskamist ma ei austa. Kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis soetan mõne riideeseme kiirmoe kauplustest, õnneks seda juhtub vaid kord kahe kuu jooksul.
Kuna üks Sandratest peab olude sunnil Poskast lahkuma, siis on see meie viimane Stiilinuuskurite artikkel. Küll aga ei tähenda see, et Sihker lõpetaks Poska stiilsemate õpilaste kajastamise. Otsime just Sind, moeteadlikku hinge, et saaksid järgmisel õppeaastal stiilinurga eestvedamisega jätkata. Kui pakkumine tundub ahvatlev, võta ühendust Sihkri toimetusega.
Meie, Sandra O ja Sandra T, täname teid südamest, et meie tegemistele kaasa elasite. Stiilinuuskurile omane instinkt ei kao aga kummagi seest, mistõttu kui peaksid ühelt meist kunagi komplimendi saama, siis usu meid – me mõtleme seda tõsiselt!