Angela Kits, Anett-Marii Siimann, Kätlin Ilves ja Marili Kirs
Illustratsioon: Daniel Petuhhov
“Lähis-Ida 20. sajandist tänapäevani” valikkursuse raames uurisime lähemalt naiste elu mainitud piirkonnas. Artikli koostamiseks intervjueerisime kolme Lähis-Idast Eestisse kolinud naist – Mayat, Zahrat ja Alizehit (isikute nimed on muudetud nende privaatsuse huvides). Intervjuudes oli fookus neljal teemal: haridus, pereelu, karjäär ning religioon. Loodame, et see artikkel avardab lugeja silmaringi ja annab ülevaate Lähis-Ida naiste elust just nende endi kogemuste abil.
Al-Tirmidhi, islami õpetlane, on öelnud: “Teadmiste otsimine on kohustuslik igale moslemile.” Islami usus ei ole mitte kellelgi õigust naist vaikima sundida, naise ülesanne on end harida, kuna tema harida on ka järeltulev põlvkond – seda väidab koraanis 58. peatükk. Maya, Süüriast pärit intervjuus osalenud naine, rääkis meile olukorrast tema kodumaal. “Tasuta haridus on kättesaadav kõigile, nii naistele kui ka meestele. Ma arvan, et Süüria haridussüsteem on väga tugev ja usaldusväärne. Haritud naised on kõrgelt austatud.” Intervjueeritava Zahra sõnul on suhtumine haridusse Iraanis paljuski eelnevaga sarnane: “Meil on Iraanis väga palju haritud inimesi. Haridust väärtustatakse kõrgelt ja selle omandamine on justkui inimestevaheline võistlus. Halva suhtumise osaliseks saavad need, kes ei omanda haridust. Enamik Iraani naistest on omandanud kõrghariduse ning kõrgharidusega naisi on rohkem kui mehi. Traditsioonilisi peresid, kes usuvad, et tüdrukud ei tohiks õppimisega tegeleda ning peaksid varakult abielluma, on väga vähe alles.” Lähis-Idas on juba pikemat aega naiste haridustase revolutsiooniliselt tõusnud, kuid see on ülejäänud maailmale kahe silma vahele jäänud. Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilastele suunatud küsitluses, mille eesmärk oli aimu saada nende teadlikkusest Lähis-Ida naiste olukorrast, oli osa õpilastest arvamusel, et haridus ei olegi Lähis-Ida naistele kättesaadav või see on lubatud vaid isa või abikaasa nõusolekul. Samas arvati, et meeste ja naiste võimalused hariduse omandamiseks on võrdsed.
Milline roll on Lähis-Ida naisel perekonnas, kus tema võimalused on piiratud? Seal piirkonnas puudub naisel lahutuse korral lapse hooldusõigus, lisaks peab naine seaduse järgi alluma igale abikaasa antud käsklusele ning naisele annab abiellumise loa ta isa. “Naise roll on erinev igas peres. Põhiseadus näib aga kaitsvat pigem meeste poolt. Seaduses on välja toodud, et naisel puudub lahutusõigus, haridusõigus, töötamisõigus ning lapse hooldusõigus,” väidab Iraanist pärit Zahra, kes ei poolda enda koduriigi põhikirja. Siinkohal vastanduvad teineteisega Lähis-Ida riikide seadused ning levinuima religiooni, islami pühakiri, mis käsitleb abielu kui armastust, kus puudub kellegi omamine. Maya kommenteerib abielu järgmiselt: “Enda abikaasat kohtasin ning armusin temasse ülikoolis. Abiellumine oli meie enda otsus. Minu vanemadki kohtusid ning armusid ülikoolis, millele järgnes nende enda otsusel abielu. Peaaegu kõik inimesed minu tutvusringkonnas on abielu üle ise otsustanud.” Lähis-Ida perekonnas on keskmiselt neli last ning nende kasvatamise kohustus lasub traditsioonide ja seaduste kohaselt emal, samas kui isa sissetulek peab peret üleval hoidma. Hoolimata seadusest on Maya sõnul selline perekondlik jaotus vanamoeline: “Minu vanaema kohustus oli perele süüa teha, majapidamist koristada ja laste eest hoolt kanda, samas kui vanaisa pidi tööd tegema ja teenitud rahaga peret ülal pidama. Selline korraldus oli aga minu vanaema nooruspõlves ehk siis 1960ndatel aastatel. Tänapäeval elavad minu ema ja isa kui võrdsed partnerid ning just sellist perekondlikku jagunemist esineb tänapäeval kõige rohkem.”
“Kõik peavad olema moslemid. Islamist pöördumine pole lubatud… tapetakse.” Nii kirjutas meile oma kodumaalt Iraanist Eestisse põgenenud Alizeh. Religiooni kohta küsides panime n-ö naelapea pihta – religioonide rohkuses seisavadki Lähis-Ida probleemid. “Moslemi perre sündides saab ka sinust automaatselt moslem. Religiooni eitamine või muutmine pole mõeldav, see on karistatav surmaga,” nõustus Zahra. Islam nõuab naistelt enda keha katmist nii, et näha võib olla vaid nägu ja käelabad randmeteni. Juuksed peavad olema kaetud ja riided ei tohi olla liibuvad. “Aga ühiskond ei jää samaks ning pärast aastatepikkust vastupanu on meil nüüd palju erinevaid riietumisstiile. Mõned kannavad teksasid ja muid liibuvaid riideid. Juuksed peavad ikkagi kaetud olema, muidu võidakse sind arreteerida või avalikult solvata,” jätkas Zahra. Kohustusliku juuste katmise kohta kirjutas ka Alizeh meile Valgest Kolmapäevast, mis on Iraani naiste protestiliikumine hidžaabi kandmise vastu: “Karjusime kõik koos, et me ei taha hidžaabi. Läksime tänavatele. Naised peavad olema vabad. Naistel on õigus elule. Naised peavad vabalt mõtlema. Valitsus tulistas meid. Mu sõbrad tapeti ja mõned neist vangistati.” Alizehi lugu annab meile aimu, kui häiritud on tegelikult moslemi naised neile seatud piirangutest ja reeglitest. Meie kooli õpilased olid teadlikud naiste kohustuslikult riietusest Lähis-Idas, kuid võitlus selle vastu paistab teadmata olevat.
Õpilastelt Lähis-Ida naiste tegemiste kohta uurides saime enamjaolt vastusteks, et naised on enamasti kodused ja käivad tööl, kui mees neile seda lubab – nõnda arvasime ka meie. Intervjueeritavate naiste kirju lugedes saime aga hoopis teistsuguse ülevaate. Tuleb välja, et naised töötavad samamoodi nagu mehed. “Minu peres töötab mu ema kella kaheksast kolmeni, läheb siis koju ja kokkab. Mu isa töötab ka kaheksast kolmeni ja peseb nõusid,” kirjeldas Maya oma vanemate töögraafikut ja koduseid kohustusi. Kuidas on aga lood naiste kohtlemisega töö juures? Näib, nagu koheldaks tööl naisi meestega võrdsetelt. Selle tõestuseks kirjutas Maya: “Mul ei tulnud pähe ühtegi olukorda, kui mind või mu tuttavaid oleks tööl teistmoodi koheldud, sest oleme naised. Minu linnas pole väga palju eraettevõtteid ja valitsusasutused kohtlevad mehi ja naisi võrdselt.” Zahra aga väitis, et diskriminatsiooni esineb küll, kuid ta ise pole seda töö juures õnneks kogenud, küll aga koolis. Veel mainis ta, kuidas töö otsimine on naisena raskem ja töötasu on halvem. “On fakt, et naine saab peaaegu poole palgast, kui sama tööd tegev mees. Naised peavad topelt tööd tegema, et end tõestada, ja see on kurb. Ning jah – naisena on raskem tööd leida kui mehena, aga keegi ei tunnista seda.”
Uurides selgus, et Lähis-Ida naiste elu erineb Lääne eelarvamustest ning stereotüüpidest, mis üldjuhul on äärmuslikud ja negatiivsed. Sellegipoolest kestab võitlus vabaduse ja võrdsuse poole endiselt.
コメント