Linda Maria Saar
Kujundas Astrid Lepist
See on lugu kristlikest poskalastest. Kas nende omailma iseloomustab lõputu vagadus või leidub seal pinda ka noorusvärskuseks? Ühel esmaspäeval sain minagi, “eksinud agnostik”, Poska palveringis osadust jagada.
Ülikooli tänaval on maja, kus saab liftiga üles sõita. Kui ei juhtu viperusi, leiab tulija eest sooja hubase korteri, kus palvering iga nädal toimub. Nurgas seisvalt kitarrilt kajab vee keemine ning tõenäoliselt on mõni asjaosaline moonisaiu kaasa toonud. Täna on lisaks palveringi asutajale, 11. klassi õpilasele Tähe Rosenvaldile, kohal abiturient Kärt ning vilistlane Eliisa. Olin kõigi osalistega varem kokku puutunud, kuid ei teadnud nende kristlikust taustast midagi. Hiljem mõistan, et see on loogiline, noored ei ole moraalilugejad. Räägivad oma veendumustest neile, kes tahavad kuulata ning on rõõmsad, kui mõttekaaslasi leiavad. “Võibolla on Jehoova tunnistajatega mingi eelarvamus kaasa tulnud ning kardetakse usuteemalistesse vestlustesse astuda, öeldes automaatselt “ei soovi”. Tegelikult on paljud meie arutelud üldiselt inimeseks olemisest. Kui otsustatakse ateistiks jääda, pole probleemi,” võtab hilisem vestlus teema kokku.
Alustame õhtut piibli lugemisega. Järg on jõudnud Peetruse 2. kirja 1. peatükini, mis jutustab usule kindlaks jäämisest. Kolm poskalast on oma elud rajanud usu taladele. Loomulikult tekib usu kindluses vahel kahtlusi, kuid need tuleb ületada. Tähe sõnul nähakse religiooni tihti kui mingeid reegleid, millest peab kinni pidama, oleks justkui vaid piirangud. Tegelikult on need reeglid millegi jaoks kasulikud. Tüdruk naljatleb, et kristlus on kui valgustatud orjandus, kus inimesel oleks isanda juures nii hea ning hästi koheldud, ei tahaks ta sealt lahkuda. Otsustaks jääda. Miks halvad asjad siis maailmas juhtuvad, kui isanda juures peaks hea olema? Tähe on sellele palju mõelnud ning enda jaoks vastusena leidnud Piibli. Seal õpetatakse rasketes olukordades toime tulema.
Kas kristlase tee takistus võib noorele inimesele olla ka näiteks pidudest ilmajäämine?
Selle küsimuse peale asjaosalised muigavad. ”Ootasin seda küsimust,” alustab Eliisa, “Ma pole kunagi piiratust tundnud. Mittekristlased arvavad tihti, et järgime karme reegleid ega saa noorte inimeste elu elada. Minu meelest on Jumal just seadnud need piirid meie hoidmiseks. Ma ei tunne vajadust end peol täis juua ja pärast pohmakat kannatada. See tundub mõttetu ja vale. Jumal tahab hoida. Mind täidavad hingeliselt palju rohkem koguduse noortekad, aeg teiste kristlastega. Kasvõi palveringi osadus, ühine jagamine, mängimine, soojus, toetavus.”
“Neil üritustel ei pea ka läbivalt pühalik meeleolu olema. Me ei ole mingid kuivikud, teeme nalja ja mängime. Käisime kasvõi lihtsalt mänguväljakul lollitamas ükspäev,” kinnitab Tähe.
Eliisa täiendab: “Alkoholi oleme elus ikka proovinud, aga ma isegi ei saa aru miks juuakse, see ei maitse üldse hästi.”
Kas baptistidel pole mitte keelatud tantsida? Kärdi, Tähe ja Eliisa sõnul oli see vanasti rangem, aga ajaga on reegel lõdvenenud. Samas Eliisa pole ka eriti tantsuinimene ning ei tunne vajadust jalga keerutada. Suurt reeglit pole, igaüks teeb oma tunnetuse järgi. Poska ballile saab tahtmise korral ikka minna? Kärt meenutab: “Mu vend oli üks hetk täiesti tantsuvastane ja küsisin, mis tal balli vastu on. Tuli välja, et tema mõtestas tantsu vaid kui klubi meelelahutust. Rahvatants on täiega tore ju. Ta unustas kõik chillid tantsuvormid ära.”
Öeldakse: „Kõik on lubatud!” - Siiski kõigest ei ole kasu.
Tähe: “Kui inimene on iseendas kindel, võib ta ju kluppi ka minna. Soovituslikult mingitest asjadest hoiduda ning oma tegevusega neile eeskujuks olla, kes endas kahtlevad. Minu isa ei joo alkoholi, isegi kui tööl või pidudel pakutakse. Ilmselt suudaks ta piiri pidada, aga ta ei joo, et neile eeskuju olla, kellel on kiusatus.” Tuleb välja, et ühegi kolme osalise isa ei tarbi alkoholi. Ka Kärdil pole joomise suhtes mingit tõmmet. “Klassis on see väga populaarne teema, millest räägitakse. Neil hetkedel ma pole jutuajamises absoluutselt sees, ma ei viitsi isegi kuulata. See võtab hästi suure ampsu elust ära ja mulle ei meeldiks see.”
Ühes kirjanduse tunnis arutlesime, kuidas meie põlvkond tänapäeva ühiskonda näeb. Milline on tänapäeva ühiskond kristlike noorte pilgu läbi?
Eliisa: “Ootame Jeesuse taastulemist, elame lõpuajal. On sõda, inimesed kuidagi kurjemad. Ilmutuse raamat räägib, mis Jeesuse saabudes toimub. Kõiki sümboleid on raske tõlgendada, aga paljud asjad langevad kokku. Sõdu on alati olnud, aga Eestile mitte nii lähedal. Ujutab juba Saksamaal. Maavärinad, haigused. See paneb mõtlema, et Jeesus tuleb varsti tagasi.”
Tähe: “Hea, et Eliisa seda nii näeb. Ma annaks psühholoogilise vaatepildi, kuhu pean ka end kaasama. Tänapäeval otsivad inimesed eelkõige naudinguid, kõik peab olema muudkui ilus ja tore. Reklaamides ja Youtube’is ka soovitatakse, kuidas sul oleks kõige parem ja mugavam. Et oleks sillutatud tee. Ainult sina ja sinu tunded. Seda mugavust otsides ollakse aga veel rohkem õnnetud.”
Kärt: “Liiga palju valikuid, maailm on polariseerunud. Eriti just suhete kontekstis. Vanasti oli üks külake inimestega, keda sa tundsid. Neid pidigi päriselt tundma ja suhteid hoidma, muidu olnuks kõik vaenlased. Nüüd aga, kui lähed korraks tülli, poleks tehniliselt seda vaja parandadagi. Mõtle, Tartus elab päris palju inimesi, miks mitte kellegi teisega sõbruneda? “
“Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”
Mingis mõttes on ka palvering vastuseis individualismile. Jumala loodud koguduse eesmärk ongi kooskäimine, sest muidu oleks raske üksi kristlasena püsima jääda. Tüdrukute arvates sõltub olukorrast, kas tuleks palvetada eralduses või koos teistega. On vahe kas palvetatakse ja tehakse head, et oma pühadust demonstreerida, või selleks, et päriselt üksteist toetada.
On teada olukordi, kus ka ateistid on eluohtlikus situatsioonis palvetama hakanud, sest midagi muud ei jää üle. Aga mida siis Jumalale öelda? “Mis siis kui ma valesti palvetan?”
“Ei saa valesti palvetada, kui see tuleb südamest. Kui see on siiras, mida tahad jumalale öelda,” rahustab Eliisa. “Palvetamiseks pole nimekirja. Jumal lõi inimese iseendaga suhtlema. Palve on viis seda teha. See on loogiline, et inimene iseenesest oskab palvetada, kui on hädaolukord. Ja tegelikult mitte ainult hädaolukorras, igal päeval. On palju lugusid, kuidas jumal on kuulnud ja aidanud.”
Mitte ainult hädaolukorras?
On olemas ka tänupalve. Eliisa tunneb, et ka tema enda elus on liiga vähe tänamist. Tundub loomulik, et jumal aitab ning vastab, ajab asjad korda. “Aga Jumal ei pea ju kogu aeg tegema seda, mida ta käest palun. Tema abi on kingitus, mis väärib tänu.” Tähe näeb Jumalat kui isiklikku mentorit, keda saab tundma õppida. Ei saa talle oma plaane ette laotada, et “sel aastal tahan nii palju kilosid kaotada ja selle kooli ära lõpetada ja sinna minna jne”. Jumalal on kõige parem plaan ning kui palvetada ja oodata tema kõnetust, saab ta seda ilmutada. Aga ise peab ka harjuma, peab oskama kuulata.
On tähtis pärast palveid võtta hetk ja kuulata vastust ning alles siis öelda aamen.
Piibli psalmide raamatus, kus on vaimulikud laulud, mängib sõna “sela” väga tähtsat rolli. See märgib laulu juhatajale pausi, et peab võtma mõttehetke. Seedida seda, mida lauldi. “Neid sela hetki võiks olla meie kõigi elus rohkem, kus ei rapsita ringi. Ei räägita ainult oma juttu. Elu on kogu aeg nii kiire, peaks kõike jõudma, aga peab ka aja maha võtma,” mõtiskleb Eliisa.
Tunnen, et olen oma küsimustega tavapärast palveringi käiku rajalt kõrvale juhtinud. Nüüd oleks vist aeg päriselt palvetada. Meil on sõpru, kes on mures eksamite pärast. Mõnel osalisel on tervisega probleeme, esineb pingeid suhetes. Kõigi mured on võrdselt tähtsad ja olenemata eestpalvetaja isikust palutakse südamest lahendust. Palutakse kaasõpilaste eest, aga ka õpetajate eest. Isegi kui mõne õpetajaga on suhted hapuks läinud peetakse neid meeles, et suhted taas paremuse poole läheksid.
Lahkudes tunnen rinnus soojust. Olen saanud enda mõtteid väljendada ning teiste pilgu läbi küsimustele värsket mõõdet. On mitmeid viise, kuidas elu ja suhteid teiste inimestega mõtestada ning iseendaga kontaktis olla. Mõned on valinud jooga või meditatsiooni, teised pühendunud spordile, osadele sobib aga just palve ning piiblisõna.
Poska palveringis pole konfessioon oluline, liikmeid on nii katoliiklaste, luterlaste kui ka baptistide hulgast. Esindamata on veel näiteks metodistid ja nelipühilased.
Poska gümnaasiumi õpilaste usutunnistus jaguneb aga läbi viidud küsitluse kohaselt nii:
Lisaks diagrammil väljatoodud vastustele harrastavad üksikud inimesed katoliiklust, judaismi, islamismi, budismi, metodismi ja pastafarianismi. Usutakse veel haldjaid ja puuvaime, Taylorit (Swifti) ning seda, et hinged saavad valida oma pere ja selle, milliseks nende elu kujuneb.