Autor Kristin Tõnisson
Fotograaf Carmen Muda
Ühel sügisvaheaja hommikul suundusin Poska poole. Intervjuu pidi algama kell 10, kuid jõudsin varem ega saanud kooliuksest sisse. Mind päästis kangelaslik Lauri Mällo, kes mu kümnendat kellahelistamist kuulis. Pärast väikest intsidenti mahakukkunud kohviga seisin minimalistlikus kabinetis meie kooli tähtsaima naise ees. Järgmise 1,5 tunni jooksul vestlesime inimeseks olemisest, juhtimisest ja elust.
Uued kogemused-õppetunnid
Mari Roostik on Sihkri sügisnumbri ilmumise ajaks olnud Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor 465 päeva. Ta arvab, et kuigi on selle aja jooksul palju kogenud, kestab koolijuhiks kasvamine edasi. Direktor on õppinud rohkem magama, proovib kergemini usaldada ja muretseb oluliselt vähem. Ta on enesekindlam, sest on õppinud aru saama, mida ta teab ja mida mitte – sellest saab järeldada, kus on veel arenguruumi. “Üle pika aja on töö hästi orgaaniline osa mu elust. Ma teengi seda, mida päriselt tahan. Selles mõttes olen ma õnnelik inimene,” sõnab ta rõõmsalt. Roostikul oli imeline võimalus viimased kolm aastat õppida väga palju meie eelmise direktori Helmer Jõgi kõrvalt ning ta usub, et need kogemused vormisid teda juba enne ametisse astumist.
Oma ametiaja alguses pidi Mari esimest korda elus kooli eelarvet koostama, selle tulemusena on hakanud kasvama tema armastus Exceli programmi vastu. Kõige kummalisemad kogemused on meie koolijuhi jaoks need, kui õpilased unustavad ära, et nad tahavad siin koolis olla. Kui noored ei mäleta enam seda “Oh, ma sain just oma lemmikkooli sisse” tunnet ning teevad kõik, et sealt ka välja kukkuda. Roostik nendib, et ta ise on väga sellist tüüpi inimene, kes – olles vaeva näinud ja pingutanud – hoiab saavutusetunnet endaga kaasas, et mitte hakata rohkema järele janunema. Ta ütleb hästi: “Ma jõudsin siia, see oli suur pingutus, ma olen hästi uhke selle üle. Miks ma peaksin sellele nüüd vee peale tõmbama?”
Roostik arvab, et ennast ega elu ei tohi nii tõsiselt võtta. See tuleb ajaga, aga tegelikult enda üle nalja tegemine on üks ilusamaid oskuseid, mida inimesed suudavad teha. See oskus on teda ka direktorina aidanud: “Mingil hetkel tundus, et issand, ma olen direktor: ma ei tohi mitte midagi valesti teha. Ma olen kõigest inimene. Ja see, et ma olen otsustanud seda vastutusrikast tööd teha, see on minu valik!” Tal on õigus – kõige keskel ei tohi hakata end ülitõsiselt võtma.
Juhtimine – autod ja me ise
Mari on ekstreemselt – võib öelda, et isegi tüütult – korralik autojuht. Ta pelgab sõita suurlinnades, eriti Tallinnas tipptunni ajal. “Seal on liiga palju ridasid, kollane tuli on roheline ja punane on veidi ikkagi kollane. Kuhu te kiirustate?” Roostik ei arva, et ta on maailma parim autojuht, kuid mõne teisega võrreldes on ta väga korralik – 50 km/h on ikkagi alati 50 km/h. Motikalube ta teha ei soovi – meie direktor ei ole selline inimene, kes otsib kiirusest adrenaliini. Küll aga meeldiks talle mõne mootorratta või Vespa tagaistmel istuda.
Enesejuhtimise teemal on meie direktorist tehtud meem, mis seisab siiani Poska Meemide Instagrami lehel. Maril on rutiinid, mida ta teeb igal hommikul ja üks neist on *võtab kapist välja oma seitset hommikupäevikut* kirjutamine, mis on tema jaoks väga oluline. “Ma luban, et ma panen need seifi ära, keegi ei pea neid siia otsima tulema,” viskab ta nalja. Roostiku tavaline hommik läheb nii: äratus, kohv, kirjutamine, audioraamatu kuulamine, koristamine ja toimetamine. Ta on langetanud otsuse, et isegi kui ei ole tuju kirjutada, teeb ta märkmiku lahti ja paneb kirja, et ta ei taha kirjutada. “I will always show up, isegi kui ma ei taha.” Pärast toimetamist teeb ta trenni, käib pesemas, paneb riidesse, sätib end valmis ning läheb tööle. Mari arvates ta nädalavahetuse rutiin ei erine palju tööpäevadest: ta teeb samu asju, vahel lihtsalt pikema ajaperioodi jooksul.
Nagu ka direktori kabinetist näha, on kord Roostikule väga oluline, kõik peab olema mingit kindlat moodi. Selleks, et mõtlema hakata, peab olema ruumi ja selgust.
Selle kõige põhjal võiks arvata, et Poska koolijuht on alati kõige korralikum inimene olnud ja end imeliselt juhtinud, kuid päris nii see ei ole. Enesearengu teekond algas peale ülikooli ning gümnaasiumis oli Mari enda sõnutsi Tüütu Ninatark, kellele meeldis vaielda ja arutleda. “Ma arvan, et ma mingites asjades võisin lohakas õpilane olla, aga nendes asjades, mis mind huvitasid – ajalugu ja kirjandus – oli mul teatud distsipliini,” meenutab ta. Samas oli noor Roostik initsiatiivikas: nad alustasid klassikaaslastega Rakvere Reaalgümnaasiumis lennuülese muusikali etendamise traditsiooni, mis kestis peaaegu dekaadi. Kokku osales muusikalis iga aasta umbes 90 inimest, seega võib öelda, et Maril oli oma väike juhtimisprojekt juba toona.
Juba siis olid kõigil oma hobid ja sõbrad, kellega väljas käia. Mida tol ajal polnud, oli sotsiaalmeedia. “Meil polnud nii palju võimalusi selles mõttes, küll aga oli meil võimalus kasvada koos üliägedaks lennuks.” Roostik arvab, et talle on organiseerimine alati meeldinud ning tunneb puudust Poska isiklikust aulast, kus saaks teatrit teha või külalisi võõrustada.
Rääkides juhtimisest ja produktiivsusest, on ajul mingi potentsiaal, mida tuleb ära kasutada. Mari töötab näiteks hommikuti paremini, mõned on aga täielikud öö-inimesed. “Ma olen eluaeg teinud seda viga, et tulen tööle ja hakkan meilidele vastama, aga meilidele vastamine võtab hästi vähe ajuenergiat ega nõua pingutust. Küll aga nõuab pingutust millegi uue loomine, millegi analüüsimine. Seda osa olen ma natuke oma töörutiinides küll ümber teinud,” toob ta välja.
Huvid-hobid-kired
“Ega ma niisama seda eesti keele ja kirjanduse eriala ei valinud. Kui ma kunagi suureks saan, siis tahan ikkagi kirjanikuks saada,” alustab Roostik. Talle on olulised ilusti sõnastatud mõtted ja sõnadega mängimine. Direktor usub, et teatud valdkondades on ta ka ise sõnadega väga osav, kuid soovib veel õppida, kuidas seda osavust säilitada ka silmast-silma. Tema versioon kirjanikuks saamise nimel töötamisest on mõtlemine – võib-olla see ongi omamoodi viis, kuidas lugusid kirja panna. Sellele aitab kindlasti kaasa ka detailimälu: Mari märkab palju pisiasju ja need jäävad talle meelde. Näiteks võib ta istuda kohvikus ja people-watching’ut teha, nii ju valmivadki lood meie peades. Samuti paneb see mõtlema, et me tegelikult ei tea, kust keegi tuleb või miks ta nii käitub. “Kui me suudame sellele mõelda, mida see inimene läbi elab, kes su kõrval on, siis õpime mitte neid ennatlikke hinnanguid andma,” sõnab Roostik.
Ta loeb palju, mõtleb ja arutleb, veedab sõpradega koos aega. “Ma olen mõelnud, et peaks äkki uuesti tantsima minema, alustama uuesti nullist,” ütleb Roostik ja räägib mulle, et läheb üks päev harrastajate balletti. Samuti naudib ta moodi, loeb sellest artikleid, märkab seda ja käib kohtades, kus ta saab seda aduda. Mari väidab, et ta kirg on siiski inimeseks olemine. Elu tuleb nautida ja endale meelde tuletada, et kui on väga halb olla, läheb see alati mööda.
“Iseenda lahtimuukimine on mu suurim kirg, et aru saada, kes ma siis selline olen,” jutustab ta. Mida paremini me ennast tunneme, seda rohkem me hakkame mõistma, et oleme olulised ja väärtuslikud. Kui ma küsin, mis teosed ja autorid teda mõjutanud on, ütleb Mari: “10 aastat tagasi ma arvasin, et elulood on mõttetud.” Muidugi toona ei teadnud ta ka, milliseid ägedaid inimesi ja elusid maailmas olemas on. Roostik on õppinud võtma raamatutest seda, mida ta vajab, ta ei karda teost vahepeal ka pooleli jätta. Üks ta lemmikuid autoreid on Robin Hobb, kes kirjutas 12-osalise sarja nimega “Fool’s assassin”. Selles teoses leidub nii müstikat, maagiat, sõda kui inimeseks olemist, mis on Mari fantaasiat palju kujundanud. “Mulle meeldib kohutavalt unistada, ma võin seda väga palju teha. See raamat viib mind kuhugi teise maailma.” Ta toob enda kujunemisel oluliste teostena välja ka Tara Westoveri “Haritud” ning Jocko Willinku “Juhtimise strateegia ja taktika”. Siiski tõdeb Roostik, et raamatusoovituste küsimine on muutunud omamoodi õpitud abituseks: “Täpsusta – mida Sa lugeda tahad? Mis Sind praegu huvitab? Mis teemadega Sa pusid?”
Uskumused
Esoteerikasse Poska direktor ei usu. Ometi ei mõista ta seda hukka, sest inimestel on vaja midagi, mida uskuda. Mõtestamiseks on igasuguseid abivahendid ja vahet pole, mida keegi kasutab, aga see töö tuleb Mari arvates igaühel ise ära teha. Kuigi Roostik ei usu otseselt tähtkujudesse, kõndis ta näiteks iga päev 12 aastat üle kanalisatsiooniaugu, nägu taeva poole. Keegi oli kunagi öelnud, et nii peab tegema. “Ma usun sellesse,” tsiteerib Mari enda tuttavat, “et kõik asjad maailmas juhtuvad kaks korda, kui sa neid väga tahad: ühe korra su peas ja teist korda päriselt.” Ta arvab, et kui mingid asjad vabaks anda ja luua oma peas selgus, siis olukorrad lahenevad ja saab kogeda uusi asju. Kui nüüd järele mõelda, võib lahti laskmine tõesti suures osas olla hea, lahke ja sõbraliku elu võti. Samuti usub Roostik, et inimestelt tuleb väga vähe oodata, sest nii saab kõige eest tänulik olla.
Mingites olukordades ei saa vaielda ja filosofeerida. “Kirjand tuleb valmis kirjutada täpselt sellises vormis, nagu see on ette antud. On viis, kuidas saab oma mõtteid väljendada,” ütleb Roostik. Seni, kuni kirjand on seaduses riigieksami tingimus, tuleb see ära teha. Sellel hetkel, kui seda enam ei pea tegema, saab hakata seda teemat teistmoodi mõtestama. Samamoodi on ju matemaatikaga. “Matt ei saa selgeks, kui ülesandeid ei lahenda!”
Mari on mingitel teemadel väga kindel ja konkreetne, aga ta ei väida, et ta teab kõike. Feminismist rääkides ütleb ta, et alles mõtestab seda enda jaoks. Ta arvab, et beebina me ei tunne, et sugu meid oluliselt mõjutaks, raamidesse panemine hakkab toimuma hiljem. Poistel on rohkem ruumi piiridest üle astuda ja end avastada. “Kui tüdrukud kaklevad, siis see on disaster, kui kutid kaklevad, fine by me.” Kui ma küsin, kuidas ta seletaks feminismi olulisust noorele inimesele, ütleb Roostik, et teeks korraliku hommikuse ettevalmistuse, et teada saada, mis on noore eelteadmised, mida ta suudab vastu võtta, milliseid seoseid luua ja millega suhestuda. Marile ei meeldi, kui tema poole pöördutakse tiitliga Sina Noor Naine. Tema arvates ei loe vanus ega sugu mingites kohtades rolli. Kõige olulisem on aga see, et me ise suudame sellistest misogüünsete alatooniga fraasidest üle olla. “Mulle meeldib, kui inimesed on võrdsed, kui neid koheldakse sõltumata nende soost või seksuaalsest orientatsioonist. Mulle on oluline ka see, et me annaksime kõigile võrdse võimaluse end tõestada,” mõtleb Roostik.
Kuidas aidata ennast ja teisi?
Kui tööpäev läheb aia taha ja motivatsioonipurk on tühi, ootab Mari kodus koer Sume. “Ta on nii nunnu! Ajab närvi ka, aga teeb mu tuju ikka heaks.” Peale keerulist päeva aitab Poska direktorit aga kõige enam see, kui ta saab olla täpselt nii, nagu ta vajab. Mõnikord on lahenduseks jalutuskäik või poetiir, mõnikord koristamine, muusika kuulamine või sõpradega kohtumine. On oluline, et me ise otsustame, mida vajame: mitte keegi teine ei saa meile öelda, et see tegevus on vale. Et aga teada, mida me mingis olukorras vajame, tuleb ennast tundma õppida. Maril – nagu meil kõigil – on vahel tarvis nädalavahetusi, kus ta ei tõuse diivanilt, vaid tellib Wolt’i kaudu süüa ja vaatab Netflixi. “Ma võin krimkasid lugeda ja kuulata nii, et ma ei tee vahet, kas on päev või öö, see on mu täielik guilty pleasure,” toob ta näite. Varem oli selline puhkus tema jaoks raske, sest ta ei suutnud aktsepteerida, et raiskas taas ühe päeva, kus oleks saanud midagi õppida või teha. Praegu suudab ta selliste nädalavahetustega rahu teha. “Kuna ma olen palju lugenud ja püüan seda rakendada, siis ma olen hakanud aru saama, et ma ei saa olla 7 päeva nädalas 365 päeva aastas Supernaine. Ma ei suuda.” Siiski teeb ta peale igat sellist nädalavahetust taas oma hommikurutiine, et elu oleks tasakaalus. Mari Roostik on inimene nagu igaüks meist, ka tal on vaja vahel hinge tõmmata, mõnikord võib hingetõmme kesta 4–5 nädalat. Koolijuhi sõnul on oluline, et isegi kui meie heaolu on sinusoid, peab selle keskmine olema “Mul on okei” tase.
Konkreetseid perfektsionistlikke kalduvusi Roostik endas ei leia, kuid toob välja, et ta tahab asju õigesti teha. “Kui on ikka silt, et läbipääs keelatud, siis ma ei taha sealt läbi minna. Ma tahaks pigem asju õigesti teha, aga who knows, mis see õige on,” seletab ta omaette mõtiskledes. Õpilasi on ta püüdnud aidata kuulamise ja küsimuste küsimisega, võib-olla üks ta salajane anne ongi panna inimesed endast rääkima. Mari tuleb tagasi mõtte juurde, et iga inimest on siin maailmas üks ja ta on oluline. Et aidata, tuleb luua keskkond, kus õpilane tunneb end turvaliselt ja väärtuslikuna. Roostik teab, et kurjusega siin maailmas midagi head ja jäävat ei teki. “Lahkuse, armastuse ja mõistmisega – see tee on palju pikem ja oluliseltkeerulisem – saavutab rohkem ja see on jääv. See tee on alati õige, kui see vähegi võimalik on.”
Vaatan kärmelt kella (11.15) ning taipan, et meie aeg hakkab otsa saama. Küsin veel ühe teema kohta, mis mul hiljuti mõtteis on olnud. Kuidas me saaksime aidata hetkel Iraanis islamirežiimi vastu võitlevaid inimesi? Mari vastab: “Ma arvan, et ainus asi, mida Sa saad maailmale, ühiskonnale, oma sõpradele, perele ja iseendale pakkuda, on see, et sa teed täna tööd siin iseendaga ja samal ajal oled teadlik sellest, et kuskil mujal on nii.” Ta arvab, et tuleks pingutada selle nimel, et ühel päeval on meil rohkem teadmisi ja me saame aru, kuidas asjad käivad. Ühe režiimi kukutamine ei sõltu meist täna, küll aga sõltub see meist homme. Mina ja Sina saame täna teha väga palju maailma heaks, kui me huvitume, oleme teadlikud ja lahendame oma pusad siin ära. Kui me enam ei tea, kui meid ei huvita, siis ei juhtu mitte midagi. See ongi see, mida me saame teha – huvituda ja hoolida.
Seega, enne kui läheme lahendama maailmaprobleeme, peaksime tegelema enda muredega. See, mis toimub igaühega meist, on samamoodi oluline nagu muud kriisid. Lahkun koolimajast hea tujuga, peas keerlemas helged mõtted. Fill your own cup first. Sa oled oluline.
Pöördumine väikese Mari poole
“Ma ei tea, kas ma Tuleviku Mari soovitust üldse kunagi kuulda oleks võtnud, ma olen alati üsna kangekaelne olnud, aga ma vist ütleks, et Sa oled piisav. See on okei, kui Sa ennast korraks vahepeal teiste järgi vormid, aga tegelikult Sa oled päris cool. You do you. See on hästi klišee, aga jah, Sa oled piisav ja Sa lõpuks jõuad ka ise selleni. Käi kõik teekond läbi ja siis Sa jõuad selleni, et Sa oled oluline ja väärtuslik.”
PS! Seda kõike tuleb vahepeal Suurele Minale ka meelde tuletada.
Parema inimese dilemma
“Mis on parem inimene? Mu sõbranna kogu aeg küsib mult, kui palju parem ma siis olla tahan: “Mõnikord parem on see, et sa lihtsalt oled.” See pidev pürgimine ja n-ö ambitsioonikus on nagu nõiaring. Yuval Noah Harari ütles, et kui sa kogu aeg midagi saavutad, siis see tegelikult pole enam achievement, vaid siis sa lihtsalt tahad rohkemat. Sa kunagi ei jõua justkui kohale. Jõuad sinna hetkesse, kui sa oled midagi saavutanud ja juba tahad rohkem. Maailmas ongi ainult üks sina ja seda tuleb iga päev iseendale peeglisse vaadates öelda ja sellele lisada, et ma olen oluline. Vahet pole, kui halvasti see päev on alanud või kui halvasti eelmine aasta lõppes. Täna on jälle uus võimalus, ma saan täna olla jälle mina, mind on ainult üks ja see on oluline.”
Comments