Autor: Robin Allas
Illustratsioon: Hedda Saare
Külm põhjatuul puhus üle Pärlimaa saare, üle selle lumiste väljade. Sealsed külmad on tapvad ning ööd pikad. Oli juba keskpäev, päike säras nõrgalt taevas. Jäätunud põldude peal kõndis kaks hinge: rändur kaugelt ning tema hobune. Nii kaugel põhjas on vähe inimesi Kontinendilt, enamik nendest hulljulged kaupmehed, kes Pärlimaa karusnaha ja pärlite järel käivad. Meretee on tormine ning kubiseb koletistest. Koletistest, kes terveid laevu võivad külma pimedasse süvikusse tõmmata. Ega Pärlimaa ise parem pole, saar on täis monstrumeid, kellega kohalikud terve elu võitlema peavad.
Üksik rändur, keda hüüti Maghtariks Elarist, kõndis, seljas valge kasukas, hoides paremas käes hobuse rakmeid. Tema teine käsi hoidis vööl rippuvast pikkmõõga nupust kinni. Rändur teadis hästi sellel maal varitsevatest ohtudest, kuid ta pidi seda ohtlikku teed pidi rändama, muud võimalust polnud. Ta oli nii kaugele juba tulnud, tagasitee polnud enam valikuks.
“Raisk, kui külm siin on,” mõtles Maghtar, “tuul muudab mu näo tuimaks ja torkab mu kasukast läbi nagu oda, ma ei tunne enam oma kõrvu ja habeme otsa moodustuvad jääpurikad. Käigu kuradile kõik see maa, see lumi, see muld, see jää. Käigu kuradile siinsed inimesed ja põhja poolt tulevad koletised. Loodan, et jumalad selle maa põlema panevad, vähemalt soe hakkaks.”
Rändur jätkas kurnavat teed, vesi tema joogikotis ammu jäätunud. Iga samm võttis igaviku, lumi oli paks ja seda sattus ränduri saabaste sisse, kelle mõtetest ainult viha ja lootusetus läbi jooksid. Ta hobune tundus temaga nõustuvat, aga nad ei saanud tagasi pöörata, oli vaja edasi minna, lõpuni välja jõuda.
Mida aeg edasi, seda rängemaks teekond muutus, tuul hakkas kõvemini puhuma, lund hakkas sadama. Künkast üles sumpamine oli Maghtari hingeldama pannud, isegi tema ustav ratsu, kellel mitmed kotid seljas, hakkas väsima, kuid puhata polnud võimalust. Peatumine tähendanuks kindlat surnuks külmumist, silmapiiril polnud näha ühtki puud, millest saaks lõket teha. Külm tuul vihises ränduri hingeldavast suust sisse, külmutades ta kõri ja ajades ta köhima, ninast voolav tatt külmus ta habemel.
Maghtar seisatas korra, ragistas oma paksu salli all olevat selgroogu ja vaatas üles halli taevasse, kust langes aeglaselt lund. Seikleja ei tahtnud seda tunnistada, kuid selles peitus omakorda ilu. Ta võttis oma käe mõõganupult ja sirutas käe välja. Lumehelbed langesid aeglaselt ta nahkkindale. Maghtar imetles pisikesi lumehelbeid oma käel, kõik nad olid erimoodi, aga kõik ilusad. Ta sulges silmad ja hingas korra sisse. Kuigi ta oli köhimisest üle saanud, valutas kurk ikka.
Kõik oli täiesti vaikne, ainus hääl oli kaugel vilisev tuuleiil. Kuigi ta jalad ja selg valutasid, tundis Maghtar end rahulikult. Ta hingas välja ja uuesti sisse, külm õhk oli juba ammu tema nina tuimaks teinud. Rändur tõstis käe ja pistis selle oma paksu kasuka hõlmade vahele kaela juurde. Ta haaras kinni kaelal olevast ketist ja liikus sõrmedega seda mööda, kuni sai ripatsi kätte. “Väga hea. See on ikka siin,” mõtles Maghtar, kelle silmad olid ikka kinni.
Vilisev tuuleiil läks aina valjemaks ja valjemaks, kuni see juba karjus ränduri kõrvades, kes püüdis neid oma kätega katta. Ta avas silmad ja külm tuuleiil lõi teda näkku nagu laine. Maghtari hobune hakkas paanitsema, kuid kogenud ratsanik sai ta kontrolli alla. Maghtar vaatas tuule suunas ja nägi silmapiiril suurt lumetormi tema poole tulemas.
“Selle eest põgeneda pole mõtet, paigal seismine poleks ka kasulik,” mõtles Maghtar, “peab üritama läbi tormi saada.” Ta võttis hobuse protestist hoolimata ratsu rakmetest kinni ja hakkas edasi astuma, käsi tagasi mõõga käepidemel.
Kui väsinud rändur tormi ees oli, hakkas tuuleiil uuesti karjuma. Maghtari hobune tõusis paanikas tagajalgadele ja pistis teisele poole plagama. Rändur ise hoidis oma kõrvadest kinni, kuid karje oli nii vali, et Maghtari pea hakkas valutama ja ta silmadest voolasid pisarad välja. Üksik seikleja vaatas üles ja ei suutnud oma silmi uskuda: torm oli seisma jäänud. Tormi poolt puhus ikka tuul, aga suur lumepilv lihtsalt seisis, Maghtar polnud elu sees midagi sellist näinud. Järsku karje lõppes, rändur seisis püsti ja imetles hetkeks seisvat tormi, kuni lumepilve seest tuli nähtavale mingi tume kogu. Maghtar kissitas silmi, proovides aru saada kes või mis see on, samal ajal käe mõõgatupe juurde pannes. Must kogu astus lumetormist välja, ta oli kaetud peast jalatallani musta riidesse, ainult terasest kindad ja sabatonid olid väljas. Mõnes kohas helkis riide alt väljas olev rõngassärk, musta kogu nägu - kui see üldse olemas oli - polnud kapuutsi all näha ja tal oli tupel pikkmõõk. Vari sirutas oma helkiva raudkindaga käe ette ja tõmbas tupest välja samasuguse mõõga nagu Maghtaril. Varju käes tundus see mõõk palju süngema ja brutaalsemana kui seikleja käes, kes ka enda mõõga tupest välja tõmbas.
“Kes sa oled?” karjus Maghtar. Vari ei vastanud ja astus ainult ettepoole. Maghtar võttis võitlusasendi sisse, vastast silmadega puurides. Vari oli temast natuke pikem ning tema liigutused olid aeglased, kuid rahulikud. Kuna oma küsimusele ta vastust ei saanud, otsustas Maghtar rünnata esimesena. Ta andis tugeva löögi paremalt, mille Vari kergusega ära blokeeris ja kiire vasturünnaku andis, mille Maghtar vaevalt pareerida suutis. Oma kaitseasendi muutis Maghtar kiiresti löögiks Varju pea poole, mille tume kogu suutis eemale tõugata, lükates Maghtari samuti eemale. Kiiruga lõi Maghtar Varju horisontaalis, kuid see löökki blokeeriti ja Vari hüppas käsi ees Maghtari poole, võttes oma teraskätega ränduri kõrist kinni. Maghtar tundis, nagu tema selgroog ja arterid lõhkeksid, ja ta andis tugeva jalahoobi Varju kõhtu, mis musta kogu peaaegu jalult oleks löönud. Oma edule toetudes lõi Maghtar kiiresti Varju avatuks jäänud käe pihta, lõigates horisontaalselt üle tema randme. Rändurit šokeerides ei teenud Vari häältki, vaid torkas kohe Maghtari näo poole. Üksik seikleja suutis kohmakalt, kuid vaevalt torke pareerida ja vastulöögi Varju pea suunas teha, mille Vari kükitades suutis vältida. Maghtar nägi alt tema poole üles tulevat tera ja ta hüppas tagasi, nii et vaenlase tera ainult tema kasuka kaheks tükiks rebis. Maghtar vastas pettelöögiga, mille suunas teistpidi, saades Varju õlale pihta. Katkisest mustast riidest helkis ainult rõngassärk vastu. Vari vastas paari kiire löögiga, mille Maghtar taganedes blokeerida suutis. Nüüd oli ränduri ja musta kogu vahel natukene maad. Maghtar, higimullid otsa ees, otsustas oodata vaenlase rünnakut.
Kaks vaenupoolt vaatasid ükseisele otsa, Maghtar oli intensiivsest võitlusest väsinud, Vari mingit väsimust aga ei näidanud. Järsku astus must kogu kiirete sammudega edasi ja lõi altpoolt Maghtari vasakut jalga. Rändur oli hetk enne rünnakut vaenlase liigutusest aru saanud ja ta võttis kiiruga mõõga terapidi kätte ning tegi kohmaka löögi mõõga käepidemega Varju tera suunas. Maghtari löök oli Varju omast tugevam, mis lõi tumeda kogu mõõga eemale, jättes ta haavatavaks. Ühe kiire liigutusega sai Maghtar oma vasaku käega mõõga käepidemest kinni ning tegi kiire ja otsustava torke Varju näkku. Ränduri terava mõõga ots läks läbi Varju pea, kuid must kogu ei kukkunud kokku, vaid peatus sekundiks, nagu oleks ajas seisma jäänud, ning siis tõusis selg sirgu püsti. Lootuse kaotanud, tõmbas Maghtar oma mõõga vastase peast välja, kuid vere asemel tuli sealt valgust, mis pimestas üksiku ränduri.
Kui Maghtar oma silmad avas, lamas ta lumekihi all. Ta tõusis kiiruga üles, mõõk ikka vasakus käes. Varju polnud kuskil näha, samuti polnud enam seisvat lumetormi. Tundes midagi märga oma näol, kompis rändur enda otsaesist ja märgates, et ta kinnas on verd täis, hakkas ta kiiresti haava otsima, kuid ei leidnud midagi. Sama lugu oli tema parema õla ja vasaku käsivarrega, mis olid verega kaetud, kuid haava polnud.
Ja seal istus üksik rändur, ilma hobuseta, ilma oma varustuseta, ilma söögi ja joogita ning katkise ja verise kasukaga. Terve ta keha oli jääkülm ja pea valus. Ta oli üksi külmal saarel eksinud. Ta oli Varjuga võidelnud.