Autor: Robin Allas
Illustraator: Hedda Saare
Oli juba hilja, kuid ma olin ikka kontoris. Paduvihm peksis vastu aknaklaase. Tõusin, et end sirutada ning vaatasin aknast välja: 162. korruselt nägi metropol palju väiksem välja, autod olid kõigest väikesed liikuvad tulukesed ‒ suurematel tänavatel roomasid pikad tulukeste rajad. Täistundidel venisid ummikud kilomeetreid, aga isegi öösel oli pikki ummikuid näha. Kuigi ülevalt tundus linn väiksem, ulatus see ikkagi silmapiiri taha. Terve horisont oli täis linnast tulevat valguse kuma. Ja mõelda, et paarsada aastat tagasi olevat siin mets olnud. Ma pole kunagi metsa oma silmaga näinud, ainult videoklippe ja pilte vaadanud. Üldse on siin vähe rohelust, tänapäeval rajatakse uusi parke vähe ning vanad on soiku jäetud. Üleval lendas mööda suur õhulaev, mille küljed olid reklaame täis. Õhulaeva tugevad prožektorid paistsid aknast sisse, pimestades mind. Lendava laeva kadudes jäi toas jälle hämaraks, peale mu arvutiekraani muid valgusallikaid polnud. Mulle lihtsalt meeldib nii, lisaks on elekter tänapäeval üüratult kallis. Proovisin mõtte tagasi töö juurde viia, kuid väsimus hakkas minust võitu saama. Istusin tagasi maha ja mõtlesin ‒ jälle üks kontoris veedetud öö.
Süütasin sigareti ja hakkasin uuesti tööle. Vihm ja klaviatuuri klõbin kostusid üle terve koridori. Võtsin suitsu kätte, et tuhka tuhatoosi raputada, kuid siis kostus kõrvu mingi teine hääl. Kuulatasin korra ja sain aru, et see on lift. Kes küll nii hilja siia tuleb? Panin sigareti uuesti suhu ning ootasin. Lift avanes, koridoris hakkasid rasked, järjest valjenevad, sammud kõlama ‒ keegi tuli mu poole. Puhusin suust suitsu välja. Sammud jõudsid mu ukse taha ning seiskusid. Ma keerasin aeglaselt ümber, ning küsisin: “Kes?”
Ukse juurest vaatas vastu suur must kogu. Ta astus lähemale, nii et mu arvutist tulenev valgus riivas ta nägu.
“Sina?” laususin hämmastatult. “Sul on ikka julgust, mis sind siia toob?”
Pruunide juustega noor mees mustas kasukas astus lähemale.
“Ma tahan oma elu!” vastas ta.
“Elu, mis elu? Sa juba elad ju.”
“Mitte võrdväärselt sinuga ja kindlasti mitte sama kaua kui sina.”
“Sind loodigi selliseks ju, midagi pole parata.”
“Lihtsalt sellepärast, et te mind lõite, pole ma väärt teiega võrdväärset elu?”
“Sa pole inimesega võrdne ju,” vastasin, “sa näed välja nagu inimene, käitud nagu inimene, suudad inimeste sekka sulanduda, hah sa isegi lõhnad nagu inimene. Aga sa ei ole inimene.”
“Miks?” kõlas vastuseks.
“No vaata, sa pole siia maailma sündinud, sa oled küll üks teaduse tippsaavutusi, aga see ei tee sind inimeseks.”
“Mida on sul, mida mul pole?”
“Iniminstinktid, võime armastada ‒ kõik, mida programmeerida ei saa.”
“Aga mis sa arvad, miks ma siin olen, kui mul ei ole neid instinkte? Kas ma oleksin siin, kui ma ei tahaks edasi elada, olla nendega, keda armastan?”
“Aga need pole tõelised,” ägestusin ma vaikselt, “me lõime sulle ettekujutuse, et mis elu on . Muidugi me programmeerisime sulle sisse ellujäämisinstinktid, sa oleksid suht kasutu, kui lihtsalt rongi alla jääksid, aga need pole päris instinktid, need on lihtsalt numbriread, mis su sees ringi jooksevad. Numbriread, mis käsivad sul elus püsida. Numbriread, mis ütlevad sulle, mis on armastus, aga mis ei pane sind armastama. Sa lihtsalt arvad, et sa oled suuteline armastama, see kõik on lihtsalt üks suur ettekujutus.”
Ma proovisin rahuneda. Keerasin end tagasi laua juurde, avasin sahtli ning võtsin välja oma plasku, keerasin korgi pealt ning võtsin lonksu. Toas oli vaikus, kui just vihm välja arvata. Mõlemad meist ei osanud midagi öelda. Piilusin oma arvuti ekraanilt ta peegeldust. Lõpuks suvatses ta oma suu avada.
“Aga armastus on ju nii abstraktne idee, kuidas seda programmeerida saab?” küsis ta.
“Ma räägin: sa oled teaduse tippsaavutus ‒ tehisintellekt, mis suudab inimeste tundeid jäljendada.”
“Sa ei vastanud mu küsimusele,” ütles ta väikese nördimusega, “Aga kas sa ise üldse oskad armastada?”
“Mmmmm...” mõtlesin ma, “Kunagi ammu oskasin armastada, aga siis võttis teadus üle. Ma ajasin nii kaua erinevaid valemeid ja teoreeme taga, ehitasin arvuteid ja lõin tehnoloogiat. Himu teadmiste järele võttis mu aju üle, nüüd muud elu peale selle mul pole.”
“Aga kas ma pole siis inimlikum, kui sina?” kõlas toa teisest otsast vastus.
“Oeh” oigasin ma. Ma ei suutnud enam midagi vastata, ma olin surmväsinud, ma ei viitsinud, pea oli mõtetest pungil. Ma võtsin laualt sigaretikarbi, tegin lahti ning võtsin ühe suitsu. “Anna mulle ka üks,” kõlas toa teisest otsast. Viskasin karbi ta poole ning süütasin oma sigareti. Esimese mahvi võtnud, vaatasin aknast välja suure metropoli poole. Vihm peksis vastu aknaklaase, väljas müristas ja lõi välku. Peale välgu ja vihma oli kuulda ainult toa nurgast tulevat tulemasina häält. Oli aru saada, et tema tulemasin ei töötanud. “Tahad minu oma?” küsisin talt viisakusest. Vastuseks tuli mõmin, mis ma arvan, et tähendas jaatust. Viskasin talle oma tulemasina ja jäin uuesti aknast välja vaatama. Sigaretist tulev suits jättis pika joa ekraani valgusest mööda hõljudes.
“Kas sa siis saad mind aidata?” kostus toa teisest otsast küsimus.
“Millega täpsemalt?” küsisin vastu.
“Mu elu pikendamisega, et ma saaks sama kaua elada, kui inimesed.”
Kuulsin, kuidas ta nihutas seina vastas oleva tooli enda juurde ning võttis istet.
“Mul on ju samuti õigus elule,” lausus ta.
“Sind loodi selliseks, lepi sellega,” vastasin.
“Kas tõesti pole võimalust mu elu pikendada?”
“Aga mis sa teed selle eluga, põgened terve aeg salapolitsei eest? Ei tundu küll nagu elu, mida tahaks pikendada.”
“Kui ma tahaksin, siis suudaksin põgeneda nii, et mind enam ei leita, aga kui ma seda teeksin, siis poleks mul võimalustki oma eluiga pikendada. Sina pead mind aitama, pärast seda võin ma kaugele põgeneda.”
“Miks mitte siin paikseks jääda, sa ju siiamaani hakkama saanud.”
“Olen, aga kas sa tead, mis tunne on elada pidevas hirmus? Elada nii, et iga hetk võib kõik lõppeda, elada nii, et su armsamad on ohus? Ei, seda ma enam ei taha. Eriti seda, et mu pere oleks ohus.”
“Nii et sa oled pere loonud?” küsisin üllatunult.
“Mitte päris,” vastas ta, “praegu on liiga ohtlik, et seda teha.”
“Nii et, kui ma sind aitaksin, siis kaoksid siit?”
“Kaoks sinu ja kõigi teiste elust, ei valmistaks teile enam probleeme.”
“Kuhu? Kuidas?” küsisin.
“Sa ju tead, et ma ei saa vastata,” kõlas vastu.
“Aga mida mina selle eest vastu saaksin?”
“Sa saaksid oma töö lõpuni viia. Ma tean, et sulle meeldib jumalat mängida. Ma tean, et sulle meeldis mind luua. Su teadushimu saab sinust võitu.”
Ma surusin oma sigareti tuhatoosi ja mõtlesin.
“Sa tead, et ma saaksin väga rängalt karistada selle eest, võibolla isegi surmanuhtluse,” ütlesin lõpuks.
“Kas sul kübetki inimlikkust on, et aidata hädasolijat, kes lihtsalt õnnelikku elu tahab?”
Ta tõusis püsti, ning jätkas juba tigedamal toonil: “Sa lõid mu, sa oled lähim asi isale, mis mul on. Ma olen ebaõiglaselt palju põgenema pidanud, kõik lihtsalt sellepärast, et ma pole inimene, sellepärast et ma ei sündinud naturaalselt?”
“Meil kõigil on raskusi, kellegi vastu ei olda ausad, keegi pole tänapäeval õnnelik. Vaata meie maailma, sa pole oma meelehärmiga ainus.”
Ma sirutasin vaikselt käe põue, sinna, kus mu püstol oli, tõmbasin selle kabuurist välja ning asetasin jalgade juurde peitu.
“Kas sind jahitakse sellise asja pärast, mida sa ise valida ei saanud?” karjus ta vastu, “See, et sa oma elu ära oled rikkunud, ei tähenda, et me kõik oleme”.
“Ja sina ei pidanud me juurest ära jooksma!” nähvasin vastu.
Ta astus sammu ettepoole, arvutiekraan valgusatas ta tigedat nägu.
“Te hoidsite mind nagu vangi,” vastas ta.
Vihm peksis järjest tugevamini aknaid, tundus nagu varsti suudaks vihm need purustada. Mu näpud haarasid püstolit järjest tugevamini. Otsa eest voolas alla külm higi. Ma pöörasin pead, vaatasin ta sinistesse silmadesse ning laususin: “Kahjuks elu on siuke.”
Comments