Robin Allas
Illustratsioonid: Hedda Saare
Ja nii see algas. Oli juba hilja, päev hakkas ööks muutuma. Oranži Aafrika päikeseloojangu saabudes käisid esimesed paugud. Miinipildurite mürskude plahvatused olid nagu stardipüstoli paugud, mis olid võidujooksu alguseks, kuid see võidujooks, mida me jooksma hakkasime, polnud ei kuldmedali ega loorberipärja peale, vaid hoopis elu ja surma, võidu ning kaotuse peale. Algasid ka esimesed üksikud püssipaugud, millele järgnesid kuulipildurite valangud. Paukude sagenemine summutas varsti kõik karjed ning lahinguhüüud. Kuigi püssist tulev pauk on lähedalt kurdistavalt vali, olid need kauged paugud kuidagi rahustavad. Kuskil eemal käiv praksumine ja tärisemine, mis kajab üle põldude, üle päikese kuldsete kiirtega paitatud põldude.
Ma lihtsalt jäin põllul seisma, FN automaat käes ja higi pea pealt alla voolamas. Kuidas sattus üks eurooplane Aafrikasse, selle sõdadesse raha eest võitlema? Mis viis mind selle otsuseni? Kas põhjused on samad, mis mu teistel kamraadidel? Ei tea, mitu inimest selle peale mõelnud on? Paarsada, võib-olla tuhandeid. Mitu inimest üldse sellises olukorras olnud on? Jahutava tuule näkku puhudes sain paljustki aru - seda, et enamus inimesi ei koge kunagi midagi sellist; seda, et sellised hetked jäävad sinuga igavesti. Seda, et see võib olla viimane silmapaistev asi mu elus. Ma küll ei tee ajalugu, ma ei tee isegi midagi nii erilist - miljonid inimesed on varem lahingut pidanud, miljonid inimesed on varem lahinguväljal langenud. Aga midagi on minu lahingus erilist; siin olen mina. Mitte üks nimetu sõdur, kelle ajalugu unustab, mitte ka mingi kangelane, kellest ülistuslaule lauldakse. Siin olen mina, MINA. Aga mis siis juhtub, kui ma peaksin langema? Mul pole kedagi, kohalikele oleksin ma lihtsalt järgmine surnud valge palgasõdur, tööandja jaoks lihtsalt üks langenu, kes tuleb asendada. Ajalukku jääks ma lihtsalt ühe numbrina langenute nimekirjas, kui sellest väiksest kokkupõrkest keegi üldse midagi kirjutab. Võrreldes seda väikest kähmlust suurte maailmasõja lahingutega, tundub täitsa loogiline, et see siin unustatakse. Minust ei jääks ajalukku isegi mitte üks number. Koos mu minekuga kaoksid kõik mu mälestused, kõik mu tunded. Need kaoks nagu pisarad ookeanisse. Aga need on ju nii unikaalsed, asjad millest tavalised inimesed isegi mõelda ei suudaks. Sel juhul ma ei tohi surra, ma pean kuidagi need emotsioonid edasi andma. Aga kellele? Kuidas? Kas on üldse võimalus ellu jääda? Ma olen lihtsalt üks hammasratas suures süsteemis.
Vilisev tuuleiil suutis mind tagasi reaalsusesse tuua. Ma ei tea, kui palju aega möödus. Võib-olla kestsid need mõtted ainult paar sekundit, võib-olla minuteid, äkki isegi pool tundi. Igatahes särasid oranži taeva all päikese kuldsed kiired mu põsel, tuules vihisevad heinatutid kõditasid mu kätt. Kaugel käisid veel üksikud paugud. Kuigi mu mõtted olid olnud surmast, olin ma rahulik. Ma märkasin, et umbes tosin meetrit mu ees lamas üks inimene heinas. Ta ei liigutanud, teda polnud enam siin maailmas. Ei tea, kas ta piinles või oli lõpuks rahus. Kas äkki ka tema mõtles samadest asjadest, millest mina? Imelik mõelda, et nii kiiresti saab kõik kustutada. Kõik mälestused ja tunded. Iga hetk võin ma ka kõik selle siin kaotada. Aga mida mul kaotada on? Terve mu elu on olnud ju piin. KÕIK! Kõik kaotaksin. Kõik mõtted ja tunded. Mõtted ja tunded, mida ühelgi teisel inimesel pole. Ma ju teen seda, mida enamus inimesi ette kujutadagi ei suudaks. Ma olen päikeseloojangul Aafrika põldudel võitlemas. See kogemus on mul kaotada.
Comentários