Elise Marie Olesk
Fotod: erakogu
Tartu Jaan Poska gümnaasium on täis mitmekülgseid andest pakatavaid õpilasi. 12.d klassi abiturient Märt Kruusmann on just täpselt selline. Muusikaarmastajana lööb ta kaasa mitmes erinevas bändis ning on aktiivne Tartu pungiskeenes. Kuritarvitaja, Süliveri ja Valulik Menstruatsioon on koosseisud, milles Märt südikalt kaasa teeb.
Muusikat looma hakkas Märt neli aastat tagasi. Mis teda täpselt ajendas, on talle endalegi ebaselge. Järsku vallanud kirg muusikat kirjutada võis tärgata just tänu sellele, et külastatud kontsertidel kogetu ja võimalus näha bände live’is mängimas mõjus väga inspireerivalt. Et Märt ise tollal pilli ei mänginud ning puudusid ka õppimiseks soodsad võimalused, otsustas ta laulma, n-ö kisama hakata. Mõnda aega hiljem sattusid ka kitarr ja trummipulgad tema kätte, ülejäänu on juba ajalugu.
Muusikat luues või bändiga esinedes tunneb Märt end tõeliselt õnneliku ja vabana: “See kergustunne, mis tekib, kui saan kogu pinge, stressi, viha, kurbuse ja muud negatiivsed emotsioonid endast lihtsalt välja karjuda või trummide taga välja elada, ei ole võrreldav eriti millegagi. Sellest jääb lihtsalt sõltuvusse. Aga see on sõltuvus, mis kedagi ei kahjusta, pigem toob just kasu. Kui mitte teistele, siis vähemalt mulle endale. Kui minult küsitaks, mis on mu elu mõte, siis ma ütleks, et teha muusikat. Ja mitte ainult minu enda jaoks. Ma südamest loodan, et kuskil on keegi, kes kuulab muusikat, mille tegemises mul oli osa, ja naudib seda kogu südamest ning saab sellega samastuda.”
Märti inspireerib eelkõige ümbritsev keskkond, internetist või ajalehest loetu ja tema enda enesetunne, sisemaailmas avastatu. Tavaliselt moodustabki ta oma emotsioonidest helikombinatsioone. Ka lisab ta oma loomingusse kõike, mida peab vajalikuks teistele öelda: muusika loomine, lugudele sõnade kirjutamine võimaldab juhtida kuulajate tähelepanu näiteks tähtsatele ühiskondlikele probleemidele.
Muusikukarjäär kõlab Märdi jaoks imeliselt, kuid ta nendib, et muusikule, kes viljeleb Eestis stiili, mis ei kuulu just massidele, jääb võimalus sellest ära elada pigem unistuseks. Üleüldiselt peab ta muusikatööstuses läbilöömist suures plaanis keeruliseks. Iseäranis, kui teha muusikat, mis peavooluga kaasa ei jookse. “Kui mul on valida, kas ma teen muusikat otse südamest, täpselt sellisena nagu ma tahan ehk toore, vihase, emotsioone täis ja lihtsana, samas sellega sentigi teenimata, või teen ma seda, mida inimesed tahavad kuulda ja, mis suurema tõenäosusega kuhugi jõuab, aga mis ei ole 100% mina, siis valin esimese variandi.”
Kuritarvitaja
Kuritarvitaja, bänd, mis on aktiivne 2017. aasta septembrist, on Märdi põhiprojekt. Koosseisu kuuluvad trummar Hardi, kitarristid nossu ja Rauno ning bassist Urni-Mati. Vokalist on Märt ise. Ta tegeleb eelkõige bändi lüürilise poolega, kuid kirjutab vahepeal ka kitarrile riffe. Sõnad on põhiliselt ühiskonnakriitilised. Kuritarvitaja muusikat läbivad teemad on keskkonna reostamine, tarbimiskultuuri taunimine, natsid/natside vihkamine, sõda ja religioon. Lüürika valmibki kas inspiratsioonipuhangu hetkel, mille puhul sobitatakse hiljem sõnad ülejäänud muusikaga, või kirjutatakse need juba olemasolevale instrumentaalsele põhjale. Kui Märti inspireerivad eelkõige enda tunded ja keskkond, siis üht Kuritarvitaja kitarristidest ajendab muusikat looma aga see tunne, mis tekib, kui jalg ära sureb, ja anarhokommunismi rajaja Pjotr Kropotkin.
Muusikaliselt on koosseis inspireeritud mitmetest erinevatest žanritest: loomingus on kuulda nii crust punk'i, sludge metal'i, stoner doom'i ning varasemas loomingus ka hardcore punk'i mõjutusi. Bändid, nagu Disrupt, Skitsystem ja Buzzoven, on Kuritarvitaja muusikalist suundumust omajagu mõjutanud. Ise kutsub bänd oma stiili abusecore’iks (alternatiivse nimega ka agressiivseks sitaks). Tegemist pole küll eksisteeriva žanriga, kuid see iseloomustab kõige paremini bändi muusikat. Lood võivad küll olla kord kiiremad, kord aeglasemad, kuid nende olemus ja esitusviis on kuri, kaasahaarav ning energiline, kohati ka kaootiline. Plaanipäratud on mõnes mõttes ka proovid, mis toimuvad väikses linnaäärses pseudosaalis ehk proovikas. Alguses tehakse läbi setlist ning seejärel töötatakse poolikute lugude kallal. Osalisest kaootilisusest hoolimata tehakse proove üpris regulaarselt, igal nädalal.
Kuritarvitajal valmis hiljuti ka EP “Screams of Misery”, mis on hetkel kuulatav Youtube’is ning Bandcampis. EP kogu produktsioon (lindistamine, masterdus jne) on Kuritarvitaja enda, täpsemalt aga kitarrist nossu tehtud. Ka plaanib bänd varsti ilmuvad kassetid ja plaadid ise välja anda. Kitarrist Rauno Tali väidab, et EP on kõige parem heliteos, mis on siiani päikesesüsteemis lindistatud (v.a Merkuur), ning et see ravib vähki ja silmanägemist. “Screams of Misery” on pälvinud ka meediakajastust Postimehes, Bloody Newsis, Kronus Mortus Newsis ja Rock N’ Loadis. Samuti arvustati bändi esimest EP’d raskemuusika ajakirjas MetalTalk, kus kirjeldati seda kui kaasahaaravat kuulamist kõige jõhkramas mõttes.
Ka bändi liveshow’d on kuuldavasti väga kaasakiskuvad ning menukad. Märt ise naudib kõige rohkem lugude “Screams of Misery” ja “Fearmonger” esitamist, kuid et Kuritarvitaja töötab pidevalt uute lugude kallal, on ta kindel, et lemmikud peagi vahetuvad. Kõige esimese kontserti andis Kuritarvitaja pubis Zavood, kuid sellest ajast saati on bändil avanenud võimalus esineda ka suurematel üritustel, nagu Punk N’ Roll. Kõige meeldejäävamaks kontserdiks peab bänd aga sellel suvel toimunud Ülase 12 sünnipäevafestivali. Bändi unistuseks on üles astuda ka sellistel üritustel nagu Obscene Extreme festival, Puntala Rock, eriti aga Tšehhis toimuval ekstreemse metali festivalil Brutal Assault. Ehk siis ka välismaal esinemise kihk on suur. “Kunagi vähemalt Soome ja Lätti peab kindlasti jõudma.” sõnab Märt.
Koostöö teiste bändidega on midagi, mida Kuritarvitaja soovib. Juba on räägitud näiteks Tallinna noorte punkbändiga Skoone, kellega plaanitakse üritustel koos esineda. Samuti kavatsetakse ühendust võtta mõne välismaa koosseisuga, eelkõige Soome crust punk bändiga Pelkotila. Kõne all on ka teiste koosseisudega split albumite tegemine.
Süliveri
Süliveri on bänd, kes kirjeldab end kui “Tartu oma legaliseerimata prügi-punk”. Ka selle koosseisu muusika iseloomustamine on keerukas, sest stiil ei kuulu otseselt ühtegi kindlasse žanrisse. Tugevad on crust ja hardcore punk mõjud. Sülivere looming on lihtne ja mürarohke: kitarr on enamasti häälest ära ning niivõrd moonutatud, et on raske aru saada, mida kitarrist tegelikult mängib, vokaalid on brutaalselt agoonilised ning trummipartiid kiired, kuid lihtsad.
Süliveres on Märt eelkõige trummar ja seda juba kaks aastat, kuid tegeleb siiski kogu instrumentaalse poolega ‒ pea kõigi lugude instrumentaalne külg on tema enda kirjutatud. Põnevate riffidega tuleb vahepeal välja ka kitarrist Kenno. Sõnu loob aga Sülivere vokalist Kadi. Bändi lüürika on erinevate teemade virvarr: repertuaarist leiab kohati peidetud ühiskonnakriitikat, natsiviha, bändi enda poliitilisi seisukohti, kuid ka naljaga kirjutatud absurdsemaid lugusid.
Süliveri on andnud välja kolm albumit: 2017. aastal “Prügitsoon”, 2018. aastal “Toore pasa sarisittumine” ja 2020. aastal “Valge katk”. Kõik need on kuulatavad YouTube’i keskkonnas, kust leiab lisaks ka video bändi viimasest, üpriski meeleolukast esinemisest. Mõned lood, mida Märdile endale laval esitada meeldib, on “Rebi mu selga” ja “Need tüübid albumi coveril”.
Valulik Menstruatsioon
Valulik Menstruatsioon on muusikaline projekt, mis alles suhteliselt hiljuti ehk 2020. aasta kevade lõpus päevavalgust nägi. Bändis on viis liiget: trummar Коля Белоф (Märt), kitarrist Сергей Столичная, bassist Пётр Пииртус ja vokalistid Андрей Абсолут ning Люба Лаудур. Nagu liikmete nimedest näha, on tegemist slaavi-teemalise lõbusa projektiga, mis üritab olla powerviolence, kuid on oma olemuselt pigem crust punki mõjutustega hardcore punk. Loomeprotsess on sarnane eelnevalt kirjeldatud bändide omaga, kuid muusikat luuakse palju kiiremini. Kitarrist ja trummar töötavad järjepidevalt uute instrumentaalosade komponeerimisega ning vokalistid on nobedad kirjutajad.
