Tekst: Kerttu Kuku
Üldjuhul olen end pidanud üpris hea mäluga inimeseks. Tingimata ei kehti see formaalsete kooliteadmiste osas, kuid lähedaste ja tuttavate sünnipäevad, suurimad lapsepõlvetraumad, foobiad ja lemmikküpsised jäävad päris kergesti meelde. Just need suuremad ja väiksemad mälestused ja pisiasjad, mis kujundavad inimest olemuselt ja teevad ta eriliseks. Detailid on olulised- nendeta ei teki suurt pilti.
Aga mis toimus eelmisel aastal? Mida ma suvel tegin? Mida ma tegin tol päeval, kui eriolukord välja kuulutati? Kuidas ma üldse õppisin? Mida ma tegin väljaspool Zoomi ülejäänud kooliaasta?
Ma ei mäleta.
Mu pead on täitnud paks ja rõske udu, milles mõned mälestusevirvendused aeg-ajalt valgusvihte heidavad, ent muidu lähiminevikku enda alla matab. Ma tean, et see on aju kaitserefleks. Aju, mis tunnetab ohtu, ei kuluta liigselt energiat püsimälestuste tekitamiseks. Terve 2020. aasta oli enamjaolt üks suur häirekell, mis ei lasknud pingeid maandada. Kas põgeneme savannis mõne kiskja eest või veedame ülemaailmse pandeemia ajal isolatsioonis- normaalne elurütm on igal juhul tugevalt häiritud.
See on oodatav. Aga ikkagi hirmutav.
.
.
.
Vaimne tervis on kompleksne teema. Sellest justkui räägitakse palju, kuid inforuumid ei ole siiski veel nii laialdased ja faktitruud, kui peaksid. Väited “depressiooni ei ole olemas” ja “ärevus on lihtsalt ülemõtlemine” ei ole kaasinimeste mõtetes ja sõnades kuhugi kadunud. Nad elavad oma elu nii pärismaailmas kui sotsiaalmeedias ning teevad rohkem kahju, kui pealtnäha paistab. On hea, et diskussioon on üleval, eriti tänasel päeval, kuid see ei jõua igaühele.
Kuidas üleüldiselt praeguse olukorraga hakkama saada? Pandeemiaga varasemad kogemused puuduvad. Elurütm ja kohustused on endiselt justkui samad. Koolitunnid ja õppetempo ei ole kuhugi kadunud. Füüsiline distants on ja mõjub isoleerivalt. Kuklas tiksub aeg-ajalt hirm vanavanemate võimaliku nakatumise pärast. Riigieksamid vajavad lähitulevikus tegemist ja ülikooli sisseastumiste avaldused ka ei täitu iseenesest. Abituriendina on niigi sisemaailm hektiline ja tulevikuärevus laes. Ei saa just öelda, et välismaailmas toimuv rahustavat kontrasti pakuks.
Loomulikult on palju, mille eest siin ja praegu tänulik olla. Mul on võimalik veebitundidele ligi pääseda ja õpetajad on vastutulelikud ning mõistvad. Ma saan isoleerida mugavas keskkonnas ning hädavajalik kraam on kergesti kättesaadav. Tehnoloogia haare on lai ja kontakti saamisega komplikatsioone ei ole.
Ma ei taha viriseda. Mida see paremaks teeks?
Kuid kui päris aus olla….Ma olen konstantselt väsinud. Mälu on justkui sõel, mis kõik vajalikud infokillud läbi laseb unustustehõlma. Ma ei suuda siiralt hoolida koolitöödest ja kohustustest. Silmad on iga kord peeglisse vaadates punased ja kipitavad igapäevaselt. Mu mõte töötab aegluubis, suutmata täielikult hoomata reaalsust. Olevik on rutiinne ja tulevik on hirmutekitav. Mis üldse ees ootab? Mida üldse enam tavapäraseks pidada?
Ma tahan tegutseda ja olla üle enda hirmust ja kurbusest.
Aga ma ei ole. Ma ei suuda karjuda patja ja nutta emotsioone välja. Keeran muusika valjemaks, et mitte oma mõtteid kuulda. Kükitan tund-tunni järel Zoomis ja proovin end koos hoida.
.
.
.
Ma igatsen nii paljusid asju. Igatsen koolimaja. Koridoris kajavat inimeste jutuvada. Võimalust kooli peal liikudes lihtsalt peatada lähedane kaasõpilane ja kurta matemaatika keerukuse üle. Sõbrad, kes suudavad igasuguste hulluste peale tulla ja õpetajate mahlaseid tsitaate kohusetundlikult dokumenteerivad. Sööklalauda, kus on alati see üks grupp kamraade, kelleta pikk vahetund oleks oluliselt igavam. Ülehinnatud automaadisnäkid ja esimese korruse puu-ja juurviljad. Hilised esmaspäevaõhtud koos õpilasesindusega. Pikad vahetunnid kaassihkerlastega.
Uskumatu, et ma seda ütlen, aga isegi esimese ja neljanda korruse vahel ronimine tundub hetkel ahvatlev.
Osa minust on kibestunud, et see aasta nii palju on ära jäänud. Võimalused olla inimestega koos füüsilises ruumis. Lihtsalt võtta keskkooliajast viimast. Iga väiksem ja suurem kogemus.
Viirust ei huvita tunded ja mõtteid. Reaalsuse kirumisest erilist kasu ei ole. Kuid trotsi peab kuidagi südamest välja saama.
.
.
.
.
NB!
Kui vahepeal seda teksti lugedes end ära tundsid...palun räägi sellest. Ole aus oma tunnete suhtes ja kuidas see sind päriselt mõjutab. Ära pisenda mõtete ja toimetulekuviiside mõju, mis pigem röövivad energiat kui juurde annavad. Väikesed asjad ja teod on olulised-need mõjutavad suuremat pilti. Praegu ei ole aeg, kus ühiskondlikus võidujooksus püüelda esikoha suunas tervise arvelt. Mida iganes su aju praegu teeb ohuolukorras, on okei.
Poskal on olemas koolipsühholoog ja õpilasnõustaja. Peaasi.ee on suurepärane lehekülg, kus leida infot vaimse tervise hoidmise kohta. Lahendus.net pakub tasuta veebinõustamist.
Ole aus. Hoia ennast. Peame vastu ja elame edasi nii hästi, kui suudame.