Tekst: Sandra Tammur
On esmaspäeva hommik. Või juba teisipäev? Kes teab, päevad on siin paralleeluniversumis vennad. Ärkan ülesse oma iPhone’i alarmi peale, mis tekitab tunde, nagu oleksin Vietnami sõjas. Kell on 7.30 ning ma vajutan automaatselt „Snooze“ nupule, üritades taastuda painavast unenäost, kus pidin õp Palo kirjanduse arvestust sooritama 30 korda. Ega see mõttepilt reaalsusest kaugel ei olegi.
Kui äratuskell uuesti täpselt üheksa minuti pärast heliseb, on kell hoopis 8.12. Miks ma arvasin septembris, et igale perioodile võtta hommikune valikaine on hea idee? Kirjutan voodis siruli olles oma ema Stuudiumi konto alt klassijuhatajale puudumise vabastuse, pannes meelega komad just nendesse kohtadesse, kuhu need ei käi. Käkitegu! Magan veel hea 40 minutit, kuniks mu unetsükli katkestab mu koera niuksumine. On vist aeg tõusta.
Käin koeraga kähku õues ja vantsin seejärel vannituppa, kus pesen aegsasti oma hambaid ja nägu. Mõtlen selle aja jooksul välja umbes viis erinevat põhjust, miks ma ei peaks ikkagi täna kooli minema, kuid kohusetunne närib. Eksamid on tulekul ja muid sotsiaalseid norme peab ju ka täitma. Tere tulemast meie kapitalistlikku ühiskonda, kus unistused täituvad, kuid kõik on tegelikult sisimas õnnetud!
Ema on jätnud mulle väikese portsu tatraputru, kuid see mind momendil ei isuta. Kaldun hoopis nende ahvatlevate Cini Ministe poole, kuigi tean, et see ei ole sugugi hea valik. Esiteks muudab suhkur mind ärevaks. Teiseks olen koolis tuntud kliimaaktivistina, mis muudab mind vägagi silmakirjalikuks, kui tarbin Nestle’i, järjekordse massilise korporatsiooni, kelle tõttu on meie maailm hukas, tooteid. „Ega kogu aeg ei saagi perfektne olla,“ mõtlen ma, samal ajal kallates mandlipiima hommikuhelvestele.
Hommikusöögile järgneb rituaalne enese materdamine ehk erinevad stamplaused alates „Oleksid võinud ju varem ärgata ja trenni teha“ ja lõpetades „Miks sa ei mediteeri, kuigi see paneb sind hästi tundma?“. Lohutan ennast faktiga, et kuna ma pole mitu kuud ühtegi aktsepteerivat emotsiooni tundnud, rääkimata normaalsete harjumuste loomisest ega sõprussuhete hoidmisest, ei saa ma endalt nii palju oodata. Mu ülemõtlemise katkestab aga väga ebaviisakalt järjekordne alarm, mis tuletab mulle meelde, et kell on täpselt 9.20, ehk kui ma minuti pealt kodust väljun, jään Alliku tundi vaid 35 sekundit hiljaks.
Teel kooli ma paljust ei mõtle. Või mõtlen liiga palju. Mälu on mul aina halvemaks jäänud ja ma ei mäleta isegi mida üle-eelmine nädal tegin. Halva vaimse tervise kõrvalnähud. Imekombel jõuan ikkagi omadega koolimajja. Tervitan garderoobitädisid, kuna see toob alati neile naeratuse näole ja sammun lifti poole. Nagu aamen kirikus on seal ka õp Reinvelt, kes lausub ikooniliselt ja lõikavalt: „Noor inimene, Sul peaksid ju jalad töötama!“ Vastan talle monotoonselt: „Täna ei tööta mul midagi“, mille peale astub ta sammu kõrvale ning me sõidame vaikuses neljandale. Kell on 9.45. Mu prognoos vastas tõele, sest õp Allik hakkas alles ust sulgema. Haaran ideaalsel hetkel ukselingist kinni ja klassi astudes viskasin pilgu üle ruumi. Vaatepilt, mida näen, šokeerib mind täielikult.
Comments