Autorid: Katre Nael ja Eliise Solom
Olime algselt intervjueeritavaga kokku leppinud Zoomi kõne kell 13.20, kuid peale mitut edasilükkamist alustasime intervjuuga alles pool kolm. “Nende itaallastega ei saa kunagi
kindlaid plaane teha!” kirus Nora.
Meie valisime oma intervjueeritavaks Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilase Nora Kreeni, kes on praegu vahetusaastal Itaalias. Valisime tema, kuna oleme ka ise juba pikalt vahetusaastale minekut kaalunud ja tahtsime rääkida kellegagi, kes saaks meiega oma isiklikku kogemust jagada.
Nora Kreen on 18-aastane tüdruk, kes on lõpetanud Tartu Katoliku Hariduskeskuses põhikooli ning on nüüd Jaan Poska gümnaasiumi õpilasena vahetusaastal. Tema hobid on ratsutamine, maalimine, pilates ning fotograafia. Samuti huvitab teda kõik, mis on seotud reisimise ja maailma avastamisega, ning see on ka üks põhiline põhjus, miks ta vahetusaastale minna otsustas. Nora kuulis vahetusaastale mineku võimalusest juba 11-aastaselt, kui tema tuttav vahetusõpilasena Prantsusmaal käis. Sellel ajal ta vahetusõpilaseks olemisest küll palju ei teadnud, aga see mõte jäi talle külge. 10. klassis oli Noral kindel soov vahetusaastale minna. Esimese hooga oli tüdrukul mõte Jaapanisse minna. Poskas võttis ta ka valikkursusena jaapani keelt. Hiljem, minekut juba rohkem plaanides, selgus, et Jaapanisse minnes võib vanus probleemiks tulla, ja ta leidis enda jaoks variandiks ka Itaalia. Ka tema ema oli kunagi Itaalias elanud ja seda kohta soojalt soovitanud.
Üks põhjuseid, miks tüdruk vahetusaastat võtta tahtis, oli ka tema väsimus Eestist. Tal polnud enam õppimiseks motivatsiooni ning kõik muutus justkui üksluiseks. Samuti oli Nora suur soov ennast paremini tundma õppida ja oma tulevikuplaanides kindlamaks saada.
Uurisime Noralt ka veidi programmi kohta, millega ta vahetusaastale minna otsustas. Saime teada, et põhilised kaks usaldusväärsemat ja tuntumat programmi on YFU Eesti ja Asse. Kuna koolides ei käida eriti vahetusaasta võimalustest rääkimas, siis uurisime ka selle kohta, kust Nora YFU kohta kuulis. Tuli välja, et YFU-l on aktiivne Instagrami konto ja just Instagram oli see koht, kust Nora esimesed infokillud sai. Kuna aastaks ajaks välismaale minek on siiski üpris kulukas, uurisime tüdrukult, kes ja kui palju raha välja käima pidi. Vastuseks saime, et vahetusaasta maksis kinni Nora pere, 7300 eurot, aga kellel ei ole võimalik nii palju ise maksta, siis on võimalus ka sponsoreid otsida ja lisaks annab YFU igal aastal ka stipendiume välja. Nora küll mõtles algselt toetajate peale, aga siis tuli pandeemia peale ja ei tundunud enam õige rahastust küsida. Lisaks programmitasule peavad Nora vanemad talle igakuiselt ka kuluraha kandma. Kuigi perega kuskil käies maksab vahetuspere Nora eest, siis sõpradega väljas käies ja ostlema minnes on Noral vaja oma raha eest maksta.
Küsides Noralt tema kandideerimise kogemuse kohta, rääkis ta pikalt ja laialt oma kogemusest. Esimene samm on veebilehe taotluse täitmine, kus tuleb kirjutada välja oma põhilised andmed. Peale taotluse saatmist kutsuti Nora valimispäevale Tallinnasse, mida viisid läbi YFU enda vabatahtlikud. Päeva jooksul arutleti erinevate teemade üle ja tehti ülesandeid, et paremini aru saada noorte sobivusest vahetusõpilaseks. Loomulikult süveneti kandidaatide eesmärkidesse ja räägiti nende plaanidest lähemat. Nädal peale valimispäeva sai Nora meili, et ta on valitud vahetusõpilaseks. Nora väitis, et valimispäevalt pääsevad tavaliselt kõik kandidaadid edasi, nii et selle osa pärast muretsema ei pea. Nüüd järgnes lepinguvestlus YFU programmispetsialistiga ja omaenda vanematega. Peale vestlust valis Nora ära sihtriigi ja seejärel hakkas rahvusvahelise faili täitmine, mille põhjal hiljem õpilasele vahetuspere otsitakse. Koroona tõttu oli ooteaeg pikk ja minek polnud kindel veel isegi kuu enne lennukuupäeva.
Üldiselt saime teada ka, et YFU paneb väga suurt rõhku teistega suhtlemisele. Nora tahab Eestisse tagasi tulles hakata ka ise YFU Eesti vabatahtlikuks. Rohkem infot vabatahtlikuks saamise kohta võib lugeda kodulehelt.
Loomulikult huvitas meid väga õpitulemuste tähtsus. Nora väitis, et normaalsete hinnetega on kõik võimalik. Lisaks arvas tüdruk, et alati on võimalus läbirääkimisteks ja hinnete taha vahetusõpilaseks minek ei jää.
Ilmselgelt ei ole praegu maailmas eriti kerge reisida seoses pandeemiaga, aga kui midagi väga tahta, siis saab kõike. Uurisime Noralt, kas ja kui palju on pandeemia mõjutanud tema vahetusaastat. Nagu eeldasime, saime vastuseks, et käesolev olukord on väga paljut mõjutanud, aga Nora ei ole sellest oma meelt norgu lasknud. On palju asju, mis on ära jäänud, näiteks YES seminar, mis pidi toimuma aasta lõpus Saksamaal koos teiste vahetusõpilastega, aga koroona pärast tehakse see nüüd hoopis interneti teel. Kuna 18-aastaselt on viimane võimalus gümnasistina minna ja Noral poleks olnud seda võimalik edasi lükata, siis naudib ta kõike, mida teha saab, ja üritab olla mõistev piirangutega seoses. Öeldakse, et vahetusaasta juures on kõige olulisem ja ägedam koolis käimine, aga Nora sai esimest korda kooli alles kaks kuud tagasi ja käib praegu koolis ainult 2–3 korda nädalas. Paratamatult tuleb igal pool kanda ka maske.
Itaalia inimestest juttu tehes tõi Nora välja itaallaste avatuse ja soojuse. Küll aga mainis ta, et tihti võivad nad ka üsna pealiskaudsed olla ning nende sõbralikkus ei pruugi alati täiesti siiras olla. “Nad on ka väga temperamentsed,” rääkis ta. “Nad tahavad rääkida teiste inimeste eludest ja teada kõiki draamasid.” Nora rääkis, et üleüldiselt on inimesed väga rõõmsad ja jutukad ning nende ellusuhtumine on palju vabam. Üks omapärasemaid asju Itaalia inimeste juures on see, et nad ilmestavad juttu alati füüsiliselt ja kätega kaasa vehkides. Asi, mida Kreen itaallaste juures imetleb, on nende vabameelne suhtumine aega. Neil ei ole kunagi kiire ning kindlad kellaajad neile eriti ei istu. Uurisime tüdrukult ka turvalisuse kohta, kuid selles osas oli Nora pigem napisõnaline. “Ma ise ei käi õhtul üksinda jalutamas, seega ei oska midagi vastata, kuid seda võin öelda, et meeste tähelepanu naiste suhtes on suur ja kommentaare tehakse palju.”
Nagu ennist mainitud on eestlastel ja itaallastel palju erinevusi, see tähendab, et ka koolidel on palju erinevusi. Nora elab hetkel Messina linnas Sitsiilias ja õpib Liceo Classico Maurolico koolis. Tegu on klassikalise kooliga, kus rõhku pannakse klassikalistele ainetele, nagu kreeka, ladina ja itaalia keel, kirjandus ning ajalugu. Itaalias kestab gümnaasium 5 aastat, Nora õpib 4. aastas. Tema koolis on igal aastal on 2 semestrit ja kool on 5 korda nädalas. Iga päev kestab kool 8.00–14.00. Kuna koolil on väga kindlad põhimõtted, siis vahetundide ajal koolimajast väljas käimine ei ole lubatud. Tunnid on enamasti loenguvormis, õpetaja räägib, õpilased teevad märkmeid ning kõik tööd on suulised. Kui Eesti koolides oleme harjunud sellega, et tekst jäetakse oma sõnadega ja seoste abil pähe, siis seal nimetatakse õppimiseks tekstide pähe tuupimist. Õppeasutus on vanakoolilik ja ajaga kaasas eriti ei käida, kogu aeg on täpselt samad õppeained, valikaineid ei ole ning õpistiil on sama. Kasutatakse õpikuid, töövihikuid ei ole, kirjutatakse vihikutesse ning mõnes üksikus tunnis tehakse ka esitlusi. Reeglitest ja vanakoolilikust stiilist hoolimata meenutab sealne üldine õhkkond rohkem põhikooli. Itaallastele meeldib iga oma tegevuse juures ka lõbutseda, ja kui vähegi on võimalus õppimisest kõrvale hiilida, siis seda ka tehakse.
Nora rääkis, et enne minekut võttis ta Tartus itaalia keele kursusi, mis andsid talle küll mingisuguse baasi, kuid mitte piisava vabaks suhtlemiseks. Ta tegi ka plaane iseseisvaks õppimiseks, kuid sinnani ta kunagi ei jõudnudki. Vahetusaasta alguses korraldati kõikidele vahetusõpilastele ka 10-päevane keelelaager, tänu millele sai Nora tugevama keelelise vundamendi. Nora rääkis, et 6 kuud tagasi ei suutnud ta isegi normaalseid lauseid moodustada, kuid nüüd suhtleb ta itaalia keeles täiesti vabalt. “Ise keelekeskkonnas viibides hakkab keel kindla peale paremini külge,” lubas Nora.
Uurisime ka natukene õpilase vahetuspere kohta, sest see on üks olulisemaid osi vahetusaastast. Koroona tõttu sai Nora vaid kuu aega enne Itaaliasse minekut teada, et ta üldse minna saab. Juba Itaalias keelelaagris olles sai ta teada, et nüüd on tal ka pere olemas. Peres on ema, isa, üks vend ja kaks õde. Noral olid kõrged ootused selle kohta, kuidas teda perre vastu võetakse, kuid reaalsus erines palju. Alguses tuli suureks takistuseks keelebarjäär, kuna tema itaalia keel ei olnud veel piisavalt hea ning samuti ei mõistnud pere inglise keelt nii palju, et ainult selle kaudu suhelda. Keelelised raskused mõjutasid alguses väga palju ja selle tõttu oli ka pisut raske kohaneda. Kuid nüüd, kui keel enam takistus ei ole, on pere tegelikult väga tore. Nora saab kõigiga väga hästi läbi, enim suhtleb ta noorema õe ja isaga. “Ema on ka vahva, aga temaga on suhtlus natukene ametlikum,” räägib Nora. Advokaadist isa kohta on Noral ainult head sõnad, ta on nagu ingel ja väga siiras. Vend on Noraga sama vana, kuid temaga nad eriti palju aega koos ei veeda, kuna tal on ehtne sitsiillasest tüdruksõber, kes seda ei poolda. Noorem õde on 17 ja Nora sõnul kirjeldab teda hästi sõna “bipolaarne”, aga seda ainult heas mõttes. Õega oli kontakti leidmine alguses raske, aga nüüd saavad läbi nagu päris õed, kes tülitsevad ja armastavad üksteist. Vanem õde elab kodust eemal ja temaga Noral väga palju kontakti ei ole. Nora on kindel, et see on perekond, mis jääb talle terveks eluks ja ta ei kujuta elu ilma nendeta enam ettegi.
Nora tegi Itaaliasse minnes endale ka blogi ning Instagrami konto. Hetkel pole ta blogiga (https://noraitaalias.wordpress.com/) eriti aktiivne, kuid see eest postitab ta tihemini Instagrami (@noraitaalias). Instagrami konto tegi ta peaasjalikult sellepärast, et ta ei tahtnud oma tavakontot reisipiltide ja -juttudega üle külvata. Blogi on Noral tema pikemate mõtete kirjapanemiseks ja nende jagamiseks huvilistega. Soovituse, et blogi teha, sai ta YFU vabatahtlikelt, kes ka ise oma vahetusaastat sellisel viisil kajastanud on. YFU kodulehel on paljude õpilaste blogid, mida kõik lugeda saavad. Ka Nora luges eelnevalt paljude varasemate õpilaste kogemused läbi ja see inspireeris teda väga. Blogisse postitab Nora vaid siis, kui aega on ja mõtteid ka.
Küsides Noralt koduigatsuse kohta, väidab ta, et eriti raskeid perioode olnud ei ole ja lennupileteid tagasi Eestisse ta ostma tormanud samuti pole. “Tõsi, on olnud hetki, kus tahaks lihtsalt oma perega aega veeta, näiteks jõuludel,” arutleb Nora. Lisaks rääkis ta, et Eesti vabariigi aastapäeval muutus ta pisut nukraks, sest päev meenutas talle oma armsat kodumaad. Nora rõhutab, et nüüd väärtustab ta Eestit kindlasti palju rohkem. Kõige enam igatseb ta Haapsalu, kus ta oma suved veetnud on, lisaks ka koera ja sugulasi.
Uurisime tüdrukult ka seda, palju ja kui tihti ta oma sugulastega suhtleb. Ta rääkis, et ema ja parima sõbrannaga kirjutavad nad siiski iga päev ja paar korda nädalas teevad ka videokõnesid. Harvem suhtleb ta isa ja vanavanematega. Nora tõi välja ka väga olulise aspekti: “Tänu vahetusaastale saad teada, kes on su tõelised sõbrad!” Nora rääkis, et tal on sõpru, kellega on suhtlus täielikult ära vajunud, kuid see annabki ülevaate õigetest inimestest sinu ümber.
Kõigele lisaks huvitasid meid ka Nora edasised plaanid, sest väga paljud vahetusõpilased lõpetavad kooli kodumaal ära ja lähevad elama sinna riiki, kus vahetusaastal käidi. Ka Nora on mõelnud edasise elu peale Itaalias, ta tahab võimalikult palju reisida. Hariduse tahab ta siiski Eestist saada, ta on mõelnud Tallinna Ülikooli peale. Seal huvitab teda keskkonnakorraldus või antropoloogia ja tulevikus tahab Kreen töötada sellises kohas, kus saaks palju reisida. “Kuigi Eesti on elamiseks hea riik, siis tahaksin ma siiski enamuse ajast ringi reisides veeta,” räägib Nora.
Tagasi kodumaale peaks vahetusõpilane naasma 21. juunil, kuid ta soovib jääda kauemaks, et pisut ka Itaalia suve nautida. Hetkeste läbirääkimiste põhjal on see võimalus täiesti olemas ja tehtav. Vahetusaastale oleks ametliku lõpu pannud 21. juunil toimuv seminar Saksamaal, mis praeguse olukorra tõttu veebi vahendusel toimub.
Nora rääkis, et Eestisse naastes peab ta 12. klassi kordama. Mingid kursused tegi ta juba sügisel ette, kuid üldises plaanis teeb ta puudu jäänud aasta järele. Tüdruku hinnangul oli vaheaasta võtmine seda väärt ja aastaks kauemaks kooli jääda pole tema jaoks mingi probleem.
Lõpetusena tõi tüdruk välja, et tänu sellele kogemusele on ta enda kohta väga palju uut õppinud. “Lisaks on mul nüüd eluks ajaks Itaalias teine pere olemas,” rõõmustab ta. Nora ei suuda kõike kogetut isegi sõnadesse panna, vaid soovitab hoopis ise järele proovida.
Kolm Nora antud soovitust vahetusõpilaseks minejatele või minekule mõtlejatele
Lihtsalt minge! Alguses tundub see tõesti hirmutav, kuid see kogemus on seda väärt.
Olge alati kõigele avatud ja chill!
Jääge iseendaks! Pole mõtet üle mõelda ja muretseda. Tehke just seda, mis teie jaoks kõige õigem tundub ja ärge laske ennast teiste arvamustel mõjutada.
Comments