Artikli autorid Sandra Karo ja Rex
Fotograaf Anete Jürgens
Kollaaži autor Sandra Karo
„Muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga koos käib, käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid probleeme, neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle seab.” Just selle pani president Lennart Meri 2001. aastal noortele südamele. Lisaks igaühe isiklikule kaootilisele elukeerisele on meil kõigil üks ühine maailm, mille eest hoolt kanda. Nii nagu muutuvad inimesed, muutub ka see maailm. Iseendas, oma ideaalides, oma absurdsuses ei tohi kinni olla. Reaalsusega tuleb kaasas käia, märgata end ümbritsevat. Nagu armastatud laulja Ivo Linna poolt laulutuulde saadetud legendaarsed sõnad ütlevad: „Pane tähele!”
Muidugi ei tähenda hetkes elamine mineviku unustamist — hoopis vastupidi. Aeg ei ole lineaarne: minevik on olevik, tulevik on minevik. Kestvas hetkes kohalolek tähendab, et Sa suudad ajaloost pärit mõtteterad tuua tänapäeva, et luua parem homne. Vanemad poliitikud on tihti kinni idees „meil omal ajal…”, aga noored on need, kes suudavad keskenduda sellele, mis on nüüd ja praegu ning sellele, mis edasi saab. Nad edendavad ühiskonda, aitavad meil jõuda maailmast ette ja leida lahendusi ühise ilma murekohtadele. Nendest edumeelsetest noortest, meie kõigi tulevikust, tulebki artiklis juttu.
DANIEL KÕIV
Eesti 200, Progressiivne Liikumine
Kas sa juba päris noorena soovisid poliitikaga tegeleda või tundsid mingisugust kohustust? (n-ö et kui mina ei tee miskit siis kes veel teeb)
Olen lapsest saati olnud hakkaja tüüpi ehk kui-tahad-et-midagi-muutuks-siis-muuda-ise. Sellegipoolest pole ma kunagi tundnud kohustust teha seda poliitikas, kuigi minu elutee viis mu ikkagi selleni.
Miks otsustasid liituda Noor Eesti 200-ga?
Tegelikult liitusin ma alguses erakonnaga (küll mitte ametlikult, sest olin liiga noor) ja sisuliselt asutasin ka Noor Eesti 200, kuigi jah, jällegi, formaalselt Noor Eesti 200 isegi eksisteeris, aga kevadel 2019 kuulus sinna vaid alla 20 inimese ja tegevusi ei toimunud, seega julgen isiklikult väita, et Noor Eesti 200 olen sisuliselt asutanud ikkagi mina.
Kuidas sa Progressiividesse sattusid?
Karl Aaron Adson ja Jens Jaanimägi kutsusid mind nende juhatusse.
On sul ka poliitilisi eeskujusid? Eestist ja ka välismaalt.
Minu poliitilised eeskujud Eestis on Kersti Kaljulaid ja Kristina Kallas ning välismaal Volodimir Zelensky.
Kas aastate jooksul on su poliitilised vaated kuidagi ka muutunud?
Ma ei ütleks, et minu maailmavaade tervikuna on muutunud, küll aga olen progressiiv, mis tähendab, et usun, et muutuvas maailmas peab poliitika olema suuteline sellega kohanema võimalikult kiiresti. Seega on tõepoolest aastate jooksul olnud hetki, kus nt eksperdi arvamuse tõttu olen ka enda oma täiendanud.
Kas hääletad 2023. aasta riigikogu valimistel? Kui jah, siis kelle poolt?
Jah, hääletan uuendusmeelse, liberaalse ja eestimeelse erakonna Eesti 200 poolt.
Kas hääletasid 2021. aasta KOV valimistel? Kelle poolt ja miks just tema?
Hääletasin ka möödunud KOV valimistel ning siin samutigi valisin Eesti 200 esinumbrit Tartu linnas Kristina Kallast. Minu otsuse langetamine oli suhteliselt kerge, sest esiteks ma kohe põhimõtteliselt valin Eestis naist, sest minu arvates on naisi Eesti poliitikasse ropult juurde vaja. Teiseks, ma valin inimest, kes on ka päriselt liberaal ja progressiiv, seistes nii LGBTQ kui ka teiste vähemuste eest ning uskudes muutustesse. Inimest, kes ei oleks pehmo ning suudaks teha otsuseid, olla juht ning eestvedaja.
Sa oled õppinud ka Saaremaal — kas sooviksid sinna tagasi minna, nt isegi omavalitsusse?
Õppisin ja elasin Saaremaal pea aasta aega ja pean ütlema, et seda kogemust soovitaksin ma igaühele, minge, tehke järgi! Mina ise kahjuks aga ei näe enda suuremat tulevikku Saaremaal, aga ära-kunagi-ütle-kunagi, eks me näe, mis elu toob!
Mis sinu silmis on su roll eesti poliitikas? Mis on su eesmärgid?
Ma arvan, et täna on minu roll poliitikas väga selgelt anda endast kõik oleneva, et EKRE ei saaks võimule. Minu konkreetses kontekstis tähendab see seda, et Eesti 200 Tartu linna kampaaniajuhina pean ma tegema nii head tööd, et me suudaksime 2 mandaati siit ära tuua ja nii ongi!
Pikalt on arutletud selle üle kas 16-aastastel peaks olema valimisõigus — mis sina arvad sellest? Milline sa ise olid 16-aastaselt?
Jah, 16-aastastel peab olema valimisõigus ning 18-aastastel kandideerimisõigus ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. 16-aastaselt olin juba erakonna liige ehk ikka tegutsesin ja olin poliitikas aktiivne!
Kas vanemad poliitikud võtavad nooremaid kuulda?
Eks oleneb kus ja millal. Minu kogemusel Eesti 200-s võtavad küll, kuigi on mul raske uskuda, et Jüri Ratast, Urmas Klaasi või Mart Helmet väga kotiks, mida ühel või teisel noorel öelda on.
MONA REBEKA ADSON
Progressiivne Liikumine
Kuidas sa sattusid Progressiividesse?
Ma olin huvitunud poliitikast ja mõelnud, et ma tahan midagi teha. See kõik algas koroona ajal ka. Tegelikult Progressiividesse ma tulin Noorsotsidest, me läksime sealt ära koos mõne teise inimesega ja otsustasime, et teeme uue grupi.
Mis on Progressiivse Liikumise eesmärk?
Meie kaks peamist eesmärki on võrdõiguslikkus ja keskkonnakaitse.
Kas kavatsed hääletada 2023. aasta riigikogu valimistel? Kas oskad ka öelda, kelle poolt ja miks just tema?
Kindlasti kavatsen, täpselt ei tea, kelle poolt hääletan, aga ilmselt Roheliste, kuna meie organisatsiooni põhitõed kattuvad.
Kas hääletasid 2021. aasta KOV valimistel? Kelle poolt ja miks just tema?
Ma hääletasin oma vanema õve* poolt. Uurisin ka teiste valimislubadusi, aga otsustasin lõpuks ikkagi hääletada tema poolt, kuna me oleme hästi sarnased inimesed sarnaste vaadetega. Ja natuke oli onupojapoliitika ka ikka mängus.
Mis sinu silmis on su roll eesti poliitikas? Mis on su eesmärgid?
Ma ei usu, et ma karjäärina seda tegema hakkan, kuna see tundub liiga stressirohke ning poliitikas on hästi kerge nuga selga saada. Ma tahaksin ikka mõnda erakonda kuuluda ja näiteks midagi korraldada. Näiteks, kui ma veel Noorsotsides olin, siis ma suuresti korraldasin heameeleavalduse, mis oli Pride Parade 2021.
On sul ka poliitilisi eeskujusid? Eestist ja ka välismaalt.
Välismaalt on loomulikult Greta Thunberg. Ta oli üks mu esimesi noorpoliitikuid, kellest ma hakkasin huvituma ja kelle tegevusi ma hakkasin jälgima. Eestist on mu vanem õve Aaron, kes on mulle tohutult suureks eeskujuks olnud, nii et mul on raske olla erapooletu teiste poliitikute osas, kuna nad tunduvad mulle nagu konkurendid. Üleüldiselt on mu eeskujudeks keskkonnaga tegelevad poliitikud, kuna see on ikkagi mulle südamelähedane.
Kas aastate jooksul on su poliitilised vaated kuidagi ka muutunud?
Jah, on küll. Alguses ma kuulasin hästi palju, mida mu vanemad ja sugulased rääkisid ning nad on kõik pigem parempoolsed. Kui ma küsisin oma vanematelt, miks neile EKRE meeldib, siis vastuseks oli “EKRE on tore, EKRE on hea” ja ma jäin seda uskuma. Kui ma ise hakkasin kuskil 13-aastaselt rohkem uurima poliitikat, siis muutusin pigem vasakpoolseks.
Pikalt on arutletud selle üle kas 16-aastastel peaks olema valimisõigus — mis sina arvad sellest?
Ma arvan, et kuna noorte teadlikkus poliitika osas on tõusnud, siis võiks küll. Ma saan aru, miks varasemalt mitte, kuna poliitikast ei räägitud palju. Aga näiteks meie enda koolis, tänu Taavi Linnusele tean ma rohkem eesti poliitikast. Mulle hästi meeldisid ühiskonna tunnid ja ma tundsin, et ma tahangi valima minna, kuna nüüd ma saan rohkem aru, mis toimub. Senikaua, kuni see kohustuslik ei ole, siis ma usun, et need, kes päriselt tahavad teha midagi, võiksid olla võimelised valima. See elimineeriks ka nalja pärast valimise.
Kas sa oleksid 16-aastasel Monal lasknud valida?
Riigitasandil mitte, ei oleks veel lubanud ennast.
Kui sul tuleks võimalus, siis millise ala minister sooviksid olla?
Keskkonnaminister.
Milline oleks Eestis ideaalne valitsus?
Hea küsimus… kindlasti ma paneksin Keskerakonna ja Rohelised ja võib-olla Reformierakond vastukaaluks. Kui Sotsiaaldemokraadid ühtsemad oleksid, siis paneksin ma nad Reformierakonna asemele.
See on huvitav, et sulle Keskerakond meeldib, paljudele noortele nad just peale ei lähe.
Seal on ka asju, mis on mulle vastu, aga ma austan nende suhtumist majanduslikus aspektis. Ma olen väga astmelise maksusüsteemi poolt. Mind sümpatiseerib ka nende suhtumine inimestesse ja riiki. Toon võrdluse: EKRE usub sellesse, et inimesed teenivad riiki, aga Keskerakond väärtustab just inimesi rohkem.
Ma käisin ka kohtumas ühe Keskerakonna poliitikuga ning ta jutt oli minu meelest väga huvitav. Kui poliitikutega näost näkku kohtuda, siis on väga kerge nende poole hoida.
KARL LUMISTE
Noor Isamaa
Millega Noor Isamaa täpsemalt tegeleb?
Me tegeleme eelkõige enda liikmete ja teiste inimeste harimisega, et arendada Eestis rahvuslust ja konservatiivset maailmavaadet. Loome noortele parema ettekujutuse poliitikast ning konservatiivsetest väärtustest.
Miks just Noore Isamaaga liitusid? Miks see kõige rohkem sulle sümpatiseeris?
Tartus oli mul kaks mõtet. Esiteks oli Sinine Äratus, teiseks Noor Isamaa. Noor Isamaaga oli mul kontakt, kuna selle endine esimees on mu sõber ja ta kutsus mind sinna. See oli minu jaoks tõuge. Samas ma pidin ise ka analüüsima, kas ma teen ikka õige valiku. Seetõttu ma võtsin ette mõlema noorteorganisatsiooni olemuse, analüüsisin neid ja siis vaatasin, mis sobib kõige paremini kokku minu vaadetega. Noores Isamaas on kõige rohkem kristlikku pärimust, see oli minu jaoks see, mis oli otsustav.
Kas kavatsed tulevikus Isamaaga liituda?
Otseselt ütleks, et ei kavatse, sest praegu hoian ennast sellel tasemel, kus ma olen noorteorganisatsioonis ning ei hakka ennast rohkem siduma. Tegutsen samm sammu haaval ja võtan asju rahulikult.
Mis on su suurim saavutus seoses oma organisatsiooniga või laiemalt poliitikas?
Ma olen saanud avaldada enda arvamust Noores Isamaas ja aidata kujundada seda noorteorganisatsiooni. Samuti olen saanud aidata teha kujundust seoses ühe üritusega ning muid organisatoorseid tegevusi seoses meie kokkusaamistega.
Kes on sinu suurim inspiratsiooniallikas?
Ma ütleksin, et Varro Vooglaid. Eelkõige selle tõttu, et ta võtab väga palju sõna olulistel teemadel. Ta on üritanud koos Markus Järviga teha poliitikat niimoodi, et nad ei ole ennast väga konkreetselt seostanud mingi erakonnaga, vaid nad on lähtunud eelkõige väärtustest. See ongi kõige tõelisem eesmärk üleüldse poliitikas. Ta toob esile väärtused, mis reaalselt saavad teha ühiskonda paremaks.
Kas aastate jooksul on su poliitilised vaated kuidagi muutunud?
On küll. Põhikoolis olles ma suhtusin konservatiivsusesse halvasti, sest meil oli toodud see ajalootunnis välja negatiivsena. Olles rohkem hakanud lugema ja maailma vaatama, olen ma saanud aru, et kõik ei ole nii must ja valge. Mõistan seda, et igas vaates on midagi, mis on õige minu jaoks, aga see, kus ma praegu olen, on see, mis suudab kõige paremini teostada ühiskonnas väärtusi, mis toovad meile kõige parema elu ja kõige paremad inimesed, kes suudavad Eestit edasi viia.
Kas kavatsed hääletada 2023. aasta riigikogu valimistel? Kas oskad ka öelda, kelle poolt ja miks just tema?
Kavatsen küll hääletada, kindlasti, aga täpselt, kelle poolt, ma ei oska veel öelda. Kuna olen ise mõelnud selle üle ja ma ei ole saanud endale täpselt kindlat vastust, kelle poolt ma hääletada tahan, ning ma tahan oodata kindlasti ära erakondade plaanid järgmisteks valimisteks, siis ma jätan selle avatuks.
Kas hääletasid 2021. aasta KOV valimistel? Kelle poolt ja miks just tema?
Kahekümne esimese aasta valimistel hääletasin EKRE liikme Eino Rantaneni poolt, kes on ka noorteorganisatsiooni Sinine Äratus liige. Hääletasin just tema poolt, kuna ta on väga julge ning ta paistis mulle silma enda hea kõneviisi poolt. Lisaks meeldivad mulle väga tema väärtused Eesti rahvuslasena ning üldse isiksusena, kes tahab Eestis päriselt midagi korda saata.
Kas kavatsed ka ise kunagi näiteks linnavalitsusse, riigikokku, valitsusse või koguni presidendiks kandideerida?
Tahaksin kindlasti kandideerida riigikokku, sest ma näen, et ma saaksin kõige paremini enda andeid realiseerida just seal. Saaksin tuua olulisi punkte välja, mida oleks vaja eriti just Eestis parandada ning anda endast kõik, et teha Eestimaa paremaks kohaks.
Mis sind häirib seoses noorte ja poliitikaga?
Üks mu endine väitluskaaslane tegi küsitluse Poska noorte poliitiliste vaadete kohta. Mis mind väga üllatas oli see, et üle poole vastanutest ei osanud täpselt sõnastada enda poliitilisi vaateid. Ma näen seda, et on palju teadmatust, kuna inimesed ei vaata piisavalt enda ümber ringi ning ei mõtiskle asjade üle, mistõttu just sellistel kriitilistel hetkedel, nagu näiteks valimised, tehakse otsus võib-olla selle järgi, kellel on kõige ilusam naeratus. Selline teadmatus ja pealiskaudsus on asi, mida oleks vaja muuta. Usun, et sellega võiks nõustuda kõik erakonnad ja see on asi, millele võiks kõik koos tähelepanu pöörata. Noored peaksid rohkem uurima ja lugema.
LAURA LIIS LUHAMÄE (Ülenurme gümnaasium)
Tartu linna noortevolikogu
Millega Tartu linna noortevolikogu täpsemalt tegeleb?
Esiteks, me arutame noori puudutavaid küsimusi. Küsimuste arutamiseks on meil istungid. Esimees ja aseesimees panevad kokku päevakorra, mida ükshaaval arutama hakkame. Protokollija, kelleks olen praegu mina, paneb kõik kirja. Erinevalt erakondadest, jääme probleemide arutamisel poliitiliselt neutraalseks. Isegi, kui arutelus tulevad erinevad vaatenurgad välja, siis ühises otsuses need ei kajastu. Me korraldame ka üritusi ning suvel oleme eriti nähtavad igal pool.
Üks põnev asi, mida me teeme, on ettepanekute esitamine linnavolikogule ja -valitsusele. Igal noortevolikogu liikmel on võimalus osaleda komisjonides, kus kuulata, mida linnas tehakse ja planeeritakse ning seejärel oma vaatenurka jagada ja küsimusi küsida. Komisjonid on nagu riigiski, näiteks on volikogus haridus-, kultuuri- ja rahanduskomisjon. Ise olin poolteist aastat hariduskomsjonis, kus olid päris põnevad teemad käsil. Praegu on mul palju tegemist ja pidin sellest kohast loobuma.
Kuidas leidsid tee noortevolikogusse? Mis sind selle juures paelus?
Esimest korda, kui ma kandideerisin, olin kaheksandas klassis. Ma olin põhikoolis ka väga aktiivne õpilasesinduse liige. Kandideerima kutsuski soov midagi ära teha. Kuna õpilasesinduses olin korraliku põhja alla saanud ja ma teadsin, mida mulle meeldib teha, siis mõtlesin, et noortevolikogu on selline koht, kus ma saaksin ennast rohkem arendada. Kust ma leidsin noortevolikogu, oli esimest korda läbi Facebooki. Siis saatis ka huvijuht Stuudiumi suhtlusesse noortevolikogu reklaami. Kui ma tavaliselt nendele kirjadele väga tähelepanu ei pööranud, siis see jäi kuidagi kohe silma, sest olin varem noortevolikogu nime igal pool sotsiaalmeedias näinud. See hakkas mulle huvi pakkuma ja rääkisin huvijuhiga — sellest algaski kandideerimisprotsess. Tema oli väga suur julgustaja sel ajal.
Mis on su suurim saavutus seoses noortevolikoguga?
Usun, et suurimad saavutused on ikka koos grupiga, mitte mul üksinda. Näiteks Tartu linnavolikogu kinnitas just meie uue põhimääruse, millega olime kuskil pool aastat kõva vaeva näinud ja koosolekuid pidanud. Meil oli ka üks väga tugev vastane erakonnast Eesti 200, kes arvas, et meie uus põhimäärus on demokraatia vastu. Ta esitas linnavolikogu istungil koguni muudatusettepaneku. Võitsime ikkagi meie. Meil on väga tore ja tubli esimees, kes meie põhimäärust kaitses. Sama põhimääruse tõttu esitas ka üks meie liige lahkumisavalduse. Kui mõelda aga, et isiklik saavutus, siis eks see ole see suur kogemus lihtsalt. Muidugi ka ägedad uued tutvused, mis teinekord päris kasulikud on.
Milline on noortevolikogu seltskond? Kas pigem poliitiline või erapooletu? Kumma alla neist liigitud ise?
Noortevolikogu seltskond on väga kirev, sest kõigil on üpris erinevad taustad. Osad liikmed küll kuuluvad poliitilistesse noortekogudesse, aga meie tegevuses ega otsustes see ei kajastu. Arutelu osades kipub vestlus kohati tuliseks minema, aga ma arvan, et see käib asja juurde. Muidu oleme poliitiliselt neutraalsed ja poliitilisi küsimusi me ei aruta. Mina olen poliitiliselt sada protsenti erapooletu.
Üks erapooletu poliitiliste seas on suhteliselt lihtne olla. Jään draamast kõrvale, mille üle mul on kohati hea meel, sest mu närvid jäävad alles. Alaväärsustunnet mul ei ole. Isegi, kui ma ei tea mõnest teemast eriti palju ja küsitakse arvamust, siis ma püüan seda avaldada. Suurtes küsimustes, näiteks esimehe valimine, pidevalt erapooletuks jääda ka päris ei saa.
Milline erakond sulle kõige rohkem sümpatiseerib? Miks?
Kuna mina sain alles eelmisel aastal kuusteist ja saan alles nüüd kohaliku omavalitsuste valimistel valida, usun, et mul on veel aega aru saada, kes mulle sümpatiseerib rohkem ja kes vähem. Võin aga öelda, et olen suhteliselt liberaalne ja seetõttu sümpatiseerib rohkem just Reformierakond. Mul on seal tegelikult ka palju tuttavaid ja ühiseid jututeemasid on nendega päris mitmeid.
Kui sa saaksid ükskõik milliselt poliitikult ükskõik millise küsimuse küsida, kellelt ja mida sa küsiksid?
Ma arvan, et minu küsimus oleks peaminister Kaja Kallasele. Küsiksin, kuidas ta vastu peab ja jaksab seda kõike teha ning kuidas ta leiab aega pere ja iseenda jaoks. Kuidas ta selle kõige keskel, eriti valimiste lähenedes, inimeseks suudab jääda. Nimetaksin Kaja Kallast ka oma poliitiliseks eeskujuks. Ta on inimene, kelle tegevusi igapäevaselt jälgin. Ta on hästi inspireeriv oma enesekindluse ja tegudega.
Kas oled mõelnud poliitikaga suhteid soojendada ja mõne erakonna noortekoguga liituda? Miks või miks mitte?
Muidugi olen mõelnud seda, aga olen alati üpris kiiresti jõudnud arusaamale, et see ei ole see, mida ma praegu tahan või vajan. Mul ei ole noortekogude vastu midagi ja paljud mu tuttavad kuuluvad erinevatesse noortekogudesse, aga ma ise tunnen, et ma ei taha veel end ühe asjaga või vaatega siduda. Ma olen piisavalt noor, et veel otsida, kes ma olen või mida ma elust tahan.
Milline tunne on ise valimiste keerises olla kandideerides noortevolikogusse?
Tegelikult on üliäge tunne. Kandideerimise hetkel sa ei tea, kelle vastu sa kandideerid, sul pole õrna aimugi. On äge tunne, kui ükskord kandidaadid avalikustatakse ning tekib selline põnevus või ootusärevus. Üksteise häälte arvu me ei tea. Mingil hetkel need küll tulevad jutus välja, aga häälte võrdlemist meil omavahel ei ole.
Kas kavatsed kunagi näiteks linnavalitsusse, riigikokku, valitsusse või koguni presidendiks kandideerida?
Never say never, oleks ju põnev. Üldiselt aga ikkagi mitte. Mulle meeldib küll asjades kaasa rääkida ja mulle meeldib, kui mu arvamust küsitakse, aga poliitika jätab mind praegu veel suhteliselt külmaks. Tahan, et inimesed teaksid, kes ma olen, aga ma ei taha, et kogu sõim tuleks minu peale, mis paratamatult juhtub, kui poliitikas osaled.
Kui olin õpilasesinduses, tundus loogiline jätk sellele noortevolikogu. Nüüd saan aru, et need on erinevad asjad. Noortevolikogu ja linnavalitsus või -volikogu on aga üpris sarnased. Kuna ma olen nüüd teadlik, mida noortevolikogu endast kujutab ja ma olen ka kursis mis toimub linnavolikogus/-valitsuses, siis ma ei sooviks siit kuidagi edasi minna.
DANIELI VARJUTAMINE
Minu päev Danieliga möödus kampaaniaid filmides. Esimene sihtpunkt oli Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Ainult mõned minutid ekslemist ja juba leidsin Danieli koos ülejäänud tiimiga üles. Filmiti kõrgkooli rektorit Anneli Kannust. Püüdsin Danielil kannul püsida ning vahepeal leidis ta veel aega, et seletada mulle, miks just niimoodi filmimine vajalik on ning tutvustas ka üleüldist struktuuri. Olin sattunud ekskursioonile koos hüperaktiivse giidiga.
Mõne kaadri filmimise möödudes suundusime välja, kus pidi toimuma põhiline action. Õues oli jääkülm, põsed olid juba tuimad ja sõrmeotsad sinised, aga Daniel jooksis ringi, nagu polekski väljas miinuskraade. Ühel hetkel kurjustas juba Kannus: “Pane kapuuts pähe!” Kui küsisime, miks ta ometi mütsi ei kanna, vastas ta muretult: “Mu soeng läheb ju niimoodi sassi.”
Kampaaniaklipid said edukalt filmitud ning meie suundusime kaameramehe autosse. Lumelaud oli omastanud endale ühe koha, mille tõttu istusime Danieliga tihedalt kõrvuti. Hetkeks tundus, et uks murdub lahti ja lendab vastu maad, mina koos sellega. Autos toimus arutelu sotsidest, majandusest ja lennukitest. Olin jäänud oma mõtetesse, kui kuulsin Danielit sõnamas lauset, mis mulle meelde jäi. “Sotsid arvavad, et me suudame majandust muuta, nagu Rootsi tegi seda 70 aastat tagasi, aga majandus on liiga palju muutunud.” Hetkeks oli autos haudvaikus. Lootsin, et vestlus jätkub, kuna nüüd olin ka mina põnevil, kuid edasi hakati lobisema odavatest lendudest ja lennukis pakutavatest söökidest.
Auto pargiti Aparaaditehase lähedale, kus toimus Karl Aaron Adsoni jäädvustamine. Väljusin vastumeelselt õdusast autost libedale teele. Algselt filmisime koridoris, kus oli hubane ja soe. Daniel suutis filmirežissöörist kehastuda motivatsioonikõnelejaks nagu naksti. Ta aina korrutas: “Karl, sa oled nii pinges, naerata!” Ketras, kui võimas ja fantastiline Karl on, isegi hüples koos temaga, et pingest vabaneda. “Karl, sa oled positiivne alternatiiv!”
Korraga pisteti mulle kätte osa kaamerast. Võhikuna ei osanud ma seda õigesti tembeldada, aga teadsin kindlalt, et kaamera külge see käis. Kohmetult hoidsin seda enda käte vahel, lootes, et see pooleks ei murduks. Õue liikudes märkasin kohvitopsi Danieli käes. Mõlgutasin, kas ka tema otsustas alistuda külmakraadidele.
Küsisin Danielilt, kui tihti tal sellised päevad on. “Mõtled sellised, et koolist puudun? Tihti ei ole, ma töötan kodukontoris. Tegelen sotsiaalmeediaga, aga tegelikult teen põhimõtteliselt kõike. Valimiste ja kampaaniate ajal on loomulikult tohutu palju tööd, aga ma naudin seda!” vastas noorpoliitik särasilmi.
LAURA VARJUTAMINE
Ühel esmaspäeval seadsin sammud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna poole, et külastada noortevolikogu istungit. Pärast trepilabürindi edukat läbimist jõudsin hubasesse ruumi ja istusin diivanile maha. Laura oli juba protokolliga alustanud ja sõi samal ajal küpsist. Panin end külalisena kirja ja avastasin, et olin koguni eraldi päevakorrapunkt ning sain ennast tutvustada.
Istungil oli diskussioonis oluline roll riigikogu valimistel. Eesti Noorteühenduste Liit otsis partnereid, kelle abiga poliitdebatte korraldada. Ka mul endal oli huvitav mõelda, kuidas toimuks poliitiliselt neutraalse organisatsiooni kaasamine sellesse. Veel räägiti valimiste reklaamimisest noortele ning õpilasesindustele mõeldud KoostööÖÖst, mille abil nendega võrgustik luua.
Rahaasjade arutlemise käigus saime teada, et Tartu linna noortevolikogu rahastusega on võimalik oma UPT ellu viia. Selle peale hakkas Laura palju entusiastlikumalt arvutis klõbistama. Kõneaineks oli ka huvihariduse rahastus ja fondi loomine juhuks, kui kool kursuste kulusid ei kata. Tundub, et Jaan Poska gümnaasium võib selles osas enda üle uhkust tunda.
Suureks teemaks oli muidugi hiljuti kinnitatud põhimäärus, mis ka muudatusettepaneku osaliseks sai. Seda olevat nimetatud ebademokraatlikuks ja autokraatlikuks ning koguni Putiniga võrreldud. Olin pahviks löödud selle üle, kuidas kõik niimoodi välja kukkus. Märkmetesse panin kirja fraasi „mis toimub”.
Nagu inimestel ikka juhtub, ei suutnud istung tõsiseks jääda. Vast oli lõppenud kirglik mõttevahetus uue logo osas, kui esimees taipas, et veebis osalejatele polnud esitlust näha. Manitsusele “Miks keegi varem ei öelnud?!” järgnes haudvaikus. Nalja pakkus ka see, et slaide oli kiiruga tehtud ja „KoostööÖÖ” asemel oli kirjutatud „koostöööö”, mis tekitas hetkeks segadust, aga seejärel puhkes nii mõnigi naerma. Kui tähtsam osa arutelust oli läbi, hakati rääkima markantsest e-kirjast, mille kõik liikmed saanud olid. Ühe liikme postkastis seisis aga vaid jõulutervitus. Kui ta šokiseisundist toibus, sai ta aru, et oli hoopis vale kontoga sisse logitud.
Istungi lõpupoole räägiti eesootavast kokkusaamisest Shaté noortega Alexela Loomelaval. Paljud liikmed arvasid, et võiks veel korraldada koosolekuid kohtades, mis on mugavustsoonist väljas. Selle peale pakuti välja Ahhaa maavärinaruum. Tahaksin isegi teada, milline see välja näeks. Lisaks said painavad mured halatud: üks liikmetest oli sügavalt pettunud, et valikus ainult magusat söögipoolist oli. Lõpetasime istungi heal noodil, sest saadi kinnitust, et kindlasti on tulevikus ka soolased variandid olemas.