Kirjutas Rex
“Issi, miks sa ei räägi minuga?”, mõtleb 10-aastane laps, kui ta isa vaikib kolmandat päeva järjest. Tegelikult on ta sellega juba harjunud. Midagi juhtub või miski häirib teda ja ta sulgub endasse. Küsimusi peab küsima mitu korda, kuna isa lihtsalt ei suuda sõnu endast välja saada, ja kõrvu kikitama, sest vastus pomisetakse enda nina alla. Kui julgetakse veel küsida “mida?”, siis selle tulemusena saab laps lõpuks vastuseks ärritunud mühatuse, millest peab järeldama, kas see oli nüüd jah või ei.
Autism on teema, millest tihti ei räägita ja kui räägitakse, siis kuskil “Südameasjas”, kus inimesed mõtlevad: “Oi vaata neid, nad ei saa oma eluga ju üldse hakkama.” Veel vähem kajastatakse lapsevanemate autismil, mille tõttu on see püsinud varjatuna mitmete põlvkondade kaupa. Käesolev artikkel kirjeldab, kuidas diagnoosimata lapsevanemate autism mõjutab nii neid kui ka nende lapsi. Ma loodan, et pärast selle artikli lugemist ei tunne vähemalt üks inimene ennast enam nii nõutuna.
Mis on autism?
Google’i otsingute põhjal defineeritakse autismi (ASD) kui arengupuuet, mis on põhjustatud aju erinevustest. ASD-ga inimestel on sageli probleeme sotsiaalsete olukordadega ja suhtlemisega ning piiratud/korduv käitumine või huvid. Autistidel võivad olla erinevad õppimis-, liikumis- või tähelepanu pööramise viisid. Autism ei ole kitsas termin, vaid see on terve suur spektrum ning see väljendub inimestel väga erinevalt. Näiteks mõne jaoks on keeruline aru saada sotsiaalsetest märkidest, kuid teine jällegi valdab neid suurepäraselt. Sellepärast ei ole hea suruda autiste raamidesse, kuna see tekitab kahjulikke stereotüüpe.
Tavaliselt, kui mainitakse autismi, siis tuleb inimestel silme ette Sheldon (“The Big Bang Theory”), dr Murphy (“The Good Doctor”) või Sam (‘Atypical”). Kõik need näited on meessoost isikutest ning filmimaailmas on tavaline näidata just meeste autismi. Paraku ei ole tegelaste autismi kujutamine eriti realistlik ja tekitab tihti valearusaama haigusest. Pikalt arvasid selle ala n-ö spetsialistid, et autism väljendub ainult mehena sündinud isikutel. Selle tõttu väidetakse ikka veel, et meessoost isikutel on autism umbes neli korda tõenäolisem. Arvamus oli loomulikult vale, kuid selle tulemusena diagnoositakse naisena sündinud inimesi palju hiljem ning testid on tavaliselt tehtud ainult meessoost inimeste uuringute põhjal.
Esimene inimene, kes autismiga diagnoositi, on ikka veel elus. Kõik uuringud on tegelikult väga värsked ning meil on veel pikk tee sellel alal läbida.
Diagnoosimata autismiga lapsevanemad
Lapsed õpivad varases eas vanematelt sobilikke kombeid ning sotsiaalseid käitumisviise. Vanemad on esimesed eeskujud siin ilmas ning nende roll on kindlasti väga stressirohke. Just väikeste laste puhul on aru saada nende käitumisest, kuidas neid on kasvatatud. Näiteks, kui üks laps keeldub teise lapsega mängimast, sest too ei kanna disainerjalanõusid. See näitab selgelt vanemate väärtushinnanguid, mis on edasi kandunud võsukesele. Kui diagnoosimata autismiga lapsevanem on hädas kommunikeerimise ja erinevates olukordades toimetulemisega, võivad ka lapsel olla raskused teatud oskuste omandamisega ning see võib mõjutada tema võimet tulevases elus uusi suhteid luua.
Samuti võib vanemal esineda raskusi lapse vajaduste ja emotsioonide mõistmisega, mis omakorda tekitab arusaamatusi ja kommunikatsiooni puudumist. Sellised olukorrad loovad vastastikust frustratsiooni ning mõjutab vanema ja lapse vahelist suhet. Mõnda neist käitumistest võib ekslikult pidada omaseks nartsissismile. Näited on järgmised: huvi puudumine teiste inimeste vaatenurkade vastu, raskused empaatiaga ning kalduvus keskenduda endi huvidele. Lapsel tekib arusaam, et tema tunded on teisejärgulised ning täiskasvanuna võib vaidlustes hoopiski endasse sulguda ja oma vajadusi ignoreerida.
Suguvõsa kokkutulekul on veider olla. Ma ei ole tädisid, onusid, nende lapsi ja abikaasasid umbes viis aastat näinud. Iga kord, kui midagi on toimunud, on meie pere millegipärast välja jäänud. Mu vanemad ütlevad, et me elame teistest lihtsalt liiga kaugel ja see võtab liiga kaua aega, et sõita teise Eesti otsa. Mu sõbral toimuvad kokkutulekud mingi 100 korda aastas ja igaüks suudab kohale sõita. Ega mind väga ei huvitagi need tegelikult. Ma ei tea oma sugulasi eriti, niiet nendega oleks raske rääkida. Millest ma üldse räägiksin? Pigem jääksin koju.
Kui diagnoosimata ASHga vanemal on raskusi sotsiaalse lävimisega, on vähem tõenäoline, et ta võtab osa seltskondlikest tegevustest või suhestub teiste lapsevanematega. See võib piirata lapse kokkupuudet sotsiaalsete olukordadega ning on võimalik, et tal tekib situatsioonide osas vastumeelsus. Samuti võib haigus mõjutada lapse võimet luua suhteid.
Mulle ei meeldi siin laua taga istuda. Ma tunnen, kuidas meie pere ja teiste vahel oleks nagu mingi kuristik. Ema proovib mind utsitada teiste lastega rääkima, aga ma ei oska nendega millestki rääkida, seega jään pigem söögilaua taha. Me lahkume kõige varem, et koju minna. Teised jäävad ööseks külla. Ema ohkab autosse istudes ning ütleb oma tavalise lause: “Tegelikult oli nii tore kõiki uuesti näha. Ma ei teagi, miks me kunagi seal ei käi.”
Vanemate jaoks on oluline saada diagnoos kvalifitseeritud vaimse tervise spetsialistidelt, sest diagnoosi abil saavad nad paremini mõista oma vajadusi ja töötada välja strateegiad laste arengu ja heaolu toetamiseks. Lisaks võib autismiga laste varajane tuvastamine ja sekkumine viia paremate tulemusteni, seega on väga oluline varakult abi otsida. Autismi puhul on tänapäeval veel keeruline saada diagnoositud, kui see ei väljendu nii silmatorkavalt. Enda diagnoosimine ei ole väär, sest professionaalselt diagnoosi on raske saada, kuid märke ei tasuks vältida. Isegi kui diagnoos võib vale olla, siis vähemalt on olemas viisid, kuidas igapäevaelus hakkama saada.
Autistlikud sisuloojad, keda TikTokis jälgida
SoundOfTheForest
zielzebub
Jeremy Andrew Davids
reberrabon_bon
Dylan Mulvaney
Veondre Mitchell
seletused
nartsissism - vaimse tervise seisund, mille puhul inimestel on põhjendamatult kõrge tunne omaenda tähtsusest. Selle häirega inimestel ei pruugi olla võimet mõista teiste tundeid või nendest hoolida.