Marili Aru, Mia Keres
Inimene, kelle südamel kripeldab keskpärasus, võib avastada oma õlalt väikse saatana. Eluka, kel on himu dikteerida ning armutult ohjad enda kätte haarata. Mis juhtub, kui negatiivne hääl kõrvus hakkab liialt võimust võtma? Marili ja Mia jagavad oma erinevaid, ent ometi sarnaseid kogemusi sisemiste deemonitega võitlemisest ning enesejuhtimise teekonnast.
Marili lugu
Tegelesin võrkpalliga kogu põhikooli. Kiire matemaatika ütleb, et umbes 8–9 aastat. Tahes-tahtmata leidsin end pea iga päev palliplatsilt ning nädalavahetused polnud reeglina puhkamiseks, vaid võistlusteks. Võrkpallist kujunes minu turvatsoon ja tugikoht – sinna kulus mu vaba aeg ja sealt olin leidnud endale sõbrad. Pingutustest ning lõpututest treeningutest hoolimata leidsin end tihti võistlustel mitte palliplatsilt, vaid pingilt. Plaksutasin tiimikaaslastele vapralt kaasa, ise tundes, kuidas kõik mu sees hakkab vaikselt kokku varisema.
Ma pole piisav
Pingil istuda pole sugugi nii kerge ülesanne, kui see kõrvalt tundub. Aeg liigub nii justkui aeglasemalt. Eks aeg olegi subjektiivne mõiste. Ajusagarates aktiveerusid närivad mõtted. Tundsin, et olen teistest halvem ja väärtusetum. Kuradike õlal sosistas mulle kõrva, et mul pole kohta. Hakkasingi seda uskuma.
Igast võistlusest ja treeningust sai võidujooks iseendaga. Tõestamaks endale, et ma ei ole halvem kui teised, ei tohtinud ma teha vigu. Muidu on ju pessimistlikul olendil mu õlal õigus. Varasem tuhin, mis mind ikka ja jälle õhtuti trenni viis, hakkas vaikselt kustuma.
Hoolimata toetavatest inimestest pidin tunnistama allajäämist negatiivsusele, sest enda konstantne võrdlemine teistega ja rahulolematus enda sooritusega saatis igat trenni. Tundsin, et kõik mu ümber arenevad paremuse suunas, kuid mina tammun kohapeal. Imetlesin, kuidas teised naudivad mängimist, kui mina suudan endas vaid vigu leida.
Pidev kõhklus oma võimetes muutis mind ebakindlaks mängijaks, kes iga väiksemagi eksimuse korral kaotas jalgealuse ega tahtnudki enam pingutada, mängu saada või võita. Arvasin, et ma pole seda väärt. Olin võtnud pingilistuja rolli omaks. Nüüd tundsin ka edu korral, et vaid kuradikese sõnades peitub tõde.
Hirm kaotada kõik
Kasvava ebakindluse tõttu tundsin, et see spordiala pole enam minule. Tulevik paistis ähmane ning tundsin, et olen pusletükk, mis enam tervikusse ei sobitu. Spordiga lõpparve tegemine tundus aga hirmutav.
Kuna võrkpall on kõikide mu olulisemate sõpruste allikas, siis kartsin, et lahkudes kaotan ka oma sõbrad. Kuidas saan ma keerata oma sõpradele julmalt selja? “Kui sa lõpetad mängimise, kaotad sa ka oma sõbrad,” teatas hääl mu kõrvas. Ma ei tahtnud valmistada teistele pettumust. Nii pakkisin iga reede oma kodinaid kokku, et loksuda bussiga võistlustele, istuda tundide viisi pingil ning sõita tagasi – peaasi et ma ei veaks teisi alt.
Lisaks sidemete katkestamisel spordialaga, millega olin end nii tihedalt sidunud, hirmutas mind ka teadmatus. Pelgasin otsa vaadata iseendale ja tõdeda, et olen kaotanud kire millegi vastu, mis mind varem sütitas. Korduvalt proovisin veenda end ümber ja leida veel lootuskiiri, kuid tulutult.
Äkki võivad asjad muutuda
Gümnaasiumisse minnes tegin võrkpalliga lõpparve ja keerasin uue lehekülje. Otsustasin, et ainult mina saan ja tohin enda elu juhtida ning seada omale prioriteete. Ükski lahkuminek pole valutu, kuid tundsin üle pika aja ületamatut vabadustunnet: mind ei juhi mu sõbrad, teiste arvamused ega sisemised kriitikud, ainult mina ise.
Samuti mõistsin, kuivõrd ebaõiglane ning õel olin enda vastu olnud. Eneseandestuse puudumine ja oma eksimuste mitteaktsepteerimine ei vii sihile. Proovin teadlikumalt enda vastu olla kaastundlikum ja leida oma sisemises kriitikus sõbra.
Kuigi võrkpall oli peatükk mu elus, mida ma ei taha unustada, oli see vaid vahepeatus, mitte lõppeesmärk. On okei kasvada oma huvidest välja: elu on liiga üürike, et teha asju, mis enam ei kõneta. Kuigi võrkpallimänge vaadates tunnen veidi kibedat maiku ehk ka veidi igatsust, siis valdavalt tunnen magusat rahulolu, et julgesin end juhtida õigele teele. Kõiges ei peagi hea olema ning pidev enesepiitsutamine ei taga tähelendu.
Mia lugu
Olen esimesest klassist saati püüelnud parima hinde poole. Iga viiest madalam hinne viis mu endast välja, tekitas pettumust ja viha, eriti kui saatuslikuks saanud viga oli lihtsalt lohakuse vili. Mis aga pani veelgi tugevama põntsu, oli see, kui minu sõbrad said parema hinde isegi siis, kui hinne oli meil sama, aga minu tulemus oli protsentides madalam. Kuigi tundsin sõprade pärast head meelt, tekkisid mul enda suhtes halvad mõtted.
Ma olen rumal
Heade hinnete jaoks on vaja ka head pead ning ma olen end alati intelligentseks inimeseks pidanud. Kui soovitud tulemuse sai minu asemel keegi teine, hakkasin end temaga võrdlema. Järeldasin, et olen temast rumalam, lollim, sest miks muidu mul nii hästi ei läinud. Kuidas mina ei suutnud õppida nii hästi kui teised?
Põhikooli keskel sai selgeks, et meil ongi klassis tekkinud omavaheline võistlus hinnete pärast. Keegi ei maininud seda, aga kõik, kes vähegi õppimisest hoolisid, teadsid ja tundsid seda. Peale igat hindelist tööd küsiti üksteiselt tulemuste kohta, endal süda kiiremini põksumas. Kas mul läks paremini kui teistel? See oli väsitav, stressirohke ja muserdav, sest keegi ei tahtnud sõbrale halba soovida, aga tahtmine parem olla oli kõigil.
Tavalise koolitöö kõrvalt osalesin tihti aineolümpiaadidel. Kuigi meil oli võistlushimuline klass täis väga nutikaid inimesi, oli peale minu veel vaid kaks õpilast, kes olümpiaadidest osa võtsid. Olümpiaadiks õppimine oli võimalus näidata oma õppimisvõimekust ja ettevalmistumisoskust. Olen alati olnud hoolas konspektikirjutaja, lisamaterjali otsija, usin õpilane. Võistluseks valmistumisel andsin endast rohkem kui sada protsenti. Seda suurem oli pettumus, kui ma ei saavutanud esikolmiku kohta, kes vabariiklikusse vooru edasi pääsesid.
Ma pole piisav
„Sa andsid endast parima, aga see polnud piisav. Oleksid pidanud tegema rohkem,“ sosistas kuradike õlal. Asi muutus hullemaks, kui sain teada, et minu klassikaaslastest üks või lausa mõlemad olid saavutanud selle, mida mina nii hirmsasti soovisin, ja seda pealtnäha vaeva nägemata. Ja ma ei saanud, ei tohtinud neid vihata, sest lisaks kõigele olid nad mu lähedased sõbrad. On tõsi, et eraelu ja töö on kasulikum hoida lahus.
Mu südame murdsid õpetajad, kes eelistasid mu konkurente, mitte mind, ning mitte ainult olümpiaadide puhul, vaid ka tavalises koolitunnis. See lõi kõikuma mu enesekindluse, vähendas motivatsiooni ja tekitas nende õpetajate suhtes vastumeelsust.
Pean kogu aeg end tõestama
Ma tahtsin võistelda, aga üle kõige soovisin ka midagi saavutada. Ma ei tundnud tulemusi oodates enam põnevust, vaid hirmu, sest kõik alla 90% või kolmanda koha oli minu jaoks läbikukkumine: tõestus, et ma olen halvem ja rumalam. Hakkasin kartma ka tuleviku pärast. Kui ma ei suuda juba praegu mitte midagi saavutada, kuidas saaks see olla võimalik tulevikus? Olin veendunud, et jäängi vaid unistajaks, sest ei suuda oma eesmärke täita.
Muutuste aeg
Peale põhikooli lõppu hakkasin korralikult mõtlema. Läksin oma vanadest klassikaaslastest lahku ning mingil moel oli see kui vabaks pääsemine kohutavast rutiinist, mis põhineb stressil ja pingel. See andis mulle võimaluse asju ümber mõtestada. Ees terendas gümnaasium: uus kool, uued inimesed, uued eesmärgid.
Ma jään alati parimat hinnet tahtma ning selle poole püüdlema. Minu arust pole selles midagi halba. Ma ei tohi aga hakata end karistama oma vigade pärast, pean neid aktsepteerima ja neist õppima, et järgmine kord paremini teha.
Ma ei tohi end kellegagi võrrelda. Pean keskenduma enda õppimisele ja tulemustele ning mitte kõrvutama neid oma klassikaaslaste omadega. Võistlus on lubatud, kuid vaid iseendaga. Annan endast parima, ja kui sellest ei piisa, pole see minu probleem. Ma ei tohi endast anda kõike, sest midagi peab mulle ka alles jääma.
Elan iseendale
Olles gümnaasiumis paar kuud käinud, olen täheldanud muutusi võrreldes põhikooliajaga. Ma õpin endiselt hoolsalt ning keskendun parima hinde saamisele, kuid ma ei õpi end hulluks. Panen paika kindla ajaperioodi, mil keskendun ühele asjale ja seejärel tegelen muuga, ma ei lase endal kedrata mõtet „Sa pole piisavalt valmistunud, õpi veel“, sest tean, et see tekitab vaid paanikat. Selle tõttu ei saa ma tegeleda muu vajaliku või meeldivaga. Mina valitsen oma õppimise üle, mitte vastupidi.
Olen endiselt pettunud, kui ei saa soovitud tulemust, aga ma ei lase sel end maha suruda, vaid lasen sellel tekitada soovi järgmine kord paremini keskenduda. Pisar võib ju veereda, aga vihm toob endaga kasvu.