Nora Nõmm
Fotod: Sandra Tammur
Eelmisel õppeaastal alustasid meie koolis tööd neli uut õpetajat: ajalooõpetaja Taavi Linnus, saksa keele õpetaja Hanna-Lisett Lubi, inglise keele õpetaja Kristina Männik ja matemaatikaõpetaja Getriin Aaviste. Sihker uuris, kuidas nende esimene aasta Poskas möödus ning mida põnevat on neil jagada õpilastega ja oma kolleegidega.
Uurides, mis mälestusi õpetajatel esimesest tööpäevast on, mainisid nii õpetaja Lubi kui Männik avaaktust. “Kõik mu emotsioonid olid segamini õpilase emotsioonidega, sest ma õppisin siin koolis. Kui aktusel endise saksa keele õpetaja Taimi Oidjärvega hüvasti jäeti, oli esiteks kurb. Esimene päev oli muidugi närvesööv, kuid päeva jooksul rahunesin maha,” rääkis õpetaja Lubi. Õpetaja Männik mainis, et üritus oli tema jaoks nostalgiline, sest ta ei olnud ammu ühelgi avaaktusel osalenud. Õpetaja Linnus seevastu peab oma esimeseks tööpäevaks koolitust, mille kõik õpetajad suve lõpul läbisid, ning kus loo kangelased ka esmakordselt kohtusid. Esimest korda klassi ees olemist mäletab õpetaja Linnus nii: “Tegelikult oli see rahulik. Olin ka varem Miina Härma gümnaasiumis tunde andnud, seega sellega probleeme polnud. Samas kui ma õpilaste tagasisidet pärast vaatasin, selgus, et olin päris närvis. Aga ise ma seda kuidagi ei tundnud, üritasin lihtsalt kuidagi hakkama saada. Paistab, et tuli välja.” Ka õpetaja Männik mäletab oma esimest korda klassi ees sarnaselt. “Ma mõtlesin selle enda jaoks palju hullemaks kui see tegelikult oli, kuid pärast tuli juba kindlam tunne sisse,” meenutas ta. Õpetaja Lubi jaoks oli mitmekümnele inimesele tunni andmine uudne kogemus, sest varem oli ta olnud vaid eraõpetaja. Toredana kirjeldas esimest klassi ees olemist õpetaja Aaviste, kes samuti oli pisut ärevil, kuid samas põnevil, et nüüd on tal ees uus katsumus. “Kuna ma töötasin enne põhikoolis, on mul hea põhikooliga võrrelda. Gümnaasiumiõpilased on ikka hoopis teistmoodi, isegi kui nad on just põhikoolist tulnud,” tunnistas ta.
Meie kooli õpilasi iseloomustavad õpetajad jutukate, uudishimulike ja toredatena. “[Võrreldes teiste koolidega] Poska õpilased on eluga rohkem rahul,” vastas õpetaja Linnus, “samuti hakatakse aru saama, et eksimine on normaalne õpiprotsessi osa.” Poska juures üllatasid õpetaja Linnust kõige rohkem just õpilased, sest kuigi tema arvates on noortel õpetajatel tihti probleeme enesekehtestamisega, siis Poskas ei ole see keeruline. Õpilaste jutukus, aktiivsus ja üldine hea atmosfäär on just need, mis õpetaja Männiku arvates Poska toetavaks keskkonnaks muudavad. Lubi võrdles praeguseid Poska õpilasi oma gümnaasiumiaastatega: “Kui Poska algusaastatel polnud koolil veel oma mainet kujunenud, üritati teistele koolidele hästi sappa võtta. Nüüd on Poskal täitsa oma image välja kujunenud ning õpilased ja õpetajad üritavad midagi enda oma luua.” Aaviste peab meie kooli omapäraks eriilmelisi õpilasi. “Meie kooli pluss on see, et inimesed pole ühe templiga löödud. Ongi nii palju erinevaid inimesi ja see on nii äge. Poska õpilastel on ka soov kuskile elus jõuda ja midagi teada saada. Mingisugune sära on siin juures,” mõtiskles Aaviste.
Õpetajate arvates toetab Jaan Poska gümnaasium igati uusi õpetajaid. Õpetaja Linnus ja Aaviste kiitsid oma kollektiivi ja kaasõpetajate abivalmidust. “Kui esimene aasta tuled siia, siis sul on küll ametlikult mentor, kuid tegelikult aitavad mind kõik matemaatikaõpetajad ja üldse kõik kolleegid. Kõik üritavad toetada ja aidata,” rääkis Aaviste. Endine saksa keele õpetaja Taimi Oidjärv oli õpetaja Lubile esimesel kuuel kuul suureks abiks, sest ta käis iga nädal tunde vaatamas ja andis väärtuslikku tagasisidet. Aitamaks teisi noori õpetajaid ja õpetajaks pürgijaid, jagati näpunäiteid heldelt. Õpetaja Linnus soovitas mitte alati õppekavast kinni hoida ning enda jaoks läbi mõelda, mis haridus on ja milline see peaks välja nägema. Õpetaja Aaviste peab oluliseks endale piiride kehtestamist. “Peab endale panema mingisugused piirid. Väga lihtne on teha õpetajatööd 24/7, kuid see pole lihtsalt jätkusuutlik. Mingi hetk tuleb tõmmata endale piirid, et näiteks sellest kellaajast ma tööasjadega ei tegele. Distantsõppe ajal oli see väga keeruline, sest ma tahtsin alati õpilastele olemas olla,” rääkis ta. Nii õpetaja Lubi kui Aaviste usuvad, et oluline on asju mitte isiklikult võtta. “Alguses, eriti tagasisidet saades, ei tasu võtta seda isiklikult, vaid näha seda kui võimalust õppida.” Männik soovitab mitte alla anda: “Võib-olla alles neljandal aastal on sul kõik õppematerjalid olemas ning identiteet õpetajana välja kujunenud. See on nagu iga uus töökoht, alguses on keeruline, kuid see kõik on seda väärt.”
Küsides, kas õpetajatel on meeles ka mõni kentsakas juhtum seoses eelmise aastaga, vastati üldiselt, et midagi eriti meeldejäävat ei toimunud. Siiski jagas õpetaja Linnus lugu sellest, kuidas ta diplomaatide korpusele Tartu rahu toas ekskursiooni tegi. “Ootasin ja ootasin, nad olid juba jupp aega hiljaks jäänud ja järsku tuleb ainult üks mees. Vaatasin, et nägu on väga tuttav, aga koheselt ära ei tundnud. Rääkisin oma jutu ära ja muidugi tuli välja, et see oli Soome välisminister. Õnneks ma tajusin ära, et ta on soomlane ja kiitsin soomlasi osavõtu eest vabadussõja ajal,” jutustas Linnus. Kui ta oli juba koolimajast lahkumas, jõudis oodatud diplomaatide korpus kohale. “See läks küll napilt üle noatera,” nentis ta. Ka digiseadmetega esines probleeme. “10.bc klassiga eelmine aasta, kui meil olid muusikaklassis ettekanded planeeritud, vedas tehnika meid alati alt. See muutus lõpuks kuidagi meemiks, et “Õpetaja, kas me kutsume jälle Vahuri?”. Kui on juba kolmas tund ja arvuti tööle ei lähe, tekib juba tunne, et kas ma langen ka sellesse kategooriasse, et õpetaja digipädevus on null ja tehnika ei tööta,” muigas õpetaja Männik.
Kuigi õpilased näevad õpetajaid enamasti vaid klassiruumis, on ka neil oma põnevad huvid. Kui õpetaja Männik Kanadas õppis, valis ta üheks valikkursuseks hispaania keele, mis viis huvini Ladina-Ameerika tantsude vastu. Oma käänulist teekonda tantsimise juurde kirjeldas ta nii: “Hispaania keel viis mind salsa ja bachata juurde. Läksin riiki, kus on veelgi karmimad talved kui siin, ning leidsin enda jaoks hoopis Ladina-Ameerika kultuuri.” Muidugi ei jäänud puutumata ka lemmikloomarubriik. Lugu sellest, kuidas tema koju kaks kassi jõudsid, jutustas õpetaja Linnus. “Kunagi oli meil elukaaslasega debatt, et kas võtame koera või kassi, mina olin muide koera võtmise poolt. Kompromiss oli siis selline, et nüüd meil on kaks kassi,” muigas ta, “Päris lahedad on, teevad igasuguseid asju. Enne ma arvasin, et kassid magavad ja ei tee midagi, aga see on kindlasti positiivne kogemus.” Need, kes saksa keelt õpivad, võivad olla juba kuulnud õpetaja Lubi mitmest ametist, milleks on õpetaja, tudeng, ujumistreener ja tõlk. Kes on huvitatud võõrkeeltest, võib pidada temaga põnevaid vestlusi, sest ta on õppinud seitset võõrkeelt, millest nelja oskab ta suhtlustasandil. Õpetaja Aaviste aga hoidis oma huvid saladuskatte all. “Kui ma räägiksin, kaoks õpilastelt avastamisrõõm ära. Eks nad kunagi teavad minust kõike,” muigas ta.
Paistab, et meie uutel õpetajatel on kooliga kohanemine õnnestunud ja nüüd on nad meie kooli osa, täpselt nagu teised õpetajadki. Soovime neile edu õpetajatöö raskuste alistamisel ja loodame, et ka edaspidi pakub Poska neile vaid häid kogemusi ja võimalusi areneda.