Kirjutas Linda Maria Saar, kaasa mõtles Laure Kiivit
Vanasti oli tüdruk süüdi. Minu, Linda ema rääkis, et vene ajal saadeti ootamatult rasedaks jäänud neiud gümnaasiumist minema, et “litsakad harjumused korralikele õpilastele ebamoraalset eeskuju ei näitaks”. Pangem tähele, seksuaalhariduse andmine nõukogude aja koolis puudus ning alles perestroika ajal oli koolil rohkem voli oma õpilasi inimlikult kohelda. Tänapäeva ühiskonnale peab au andma, sest oleme arenenud suhtumiseni, et lapse saamises osaleb lisaks neiule ka noormees. Ometi on levinud sarnane mõtteviis – “edukas naine teeb esmalt karjääri, edukas naine on iseseisev”.
Levinud stereotüübi purustab loo peategelane Meribell Randoja, kes on 20-aastane üliõpilane ning kolme kuu vanuse tütre ema. Kuigi käisime Laurega mitu aastat portreteeritavaga ühes koolis, vaatame talle alles nüüd kohvikus kohtudes esimest korda päriselt silma. Noore naise pilgust peegeldub soojus, ent varju ei jää sihikindlus jagada oma sõnumit. “Noorelt emaks saamine pole must ja räpane, see on hea,” ütleb Meribell, kes justnimelt läbipaistvuse huvides ei soovinud jääda anonüümseks.
Meribell meenutab, et juba gümnaasiumis ihkas ta väga emaks saada, ent plaanis unistuse siiski alles pärast ülikooli teoks teha. Sõbrad küll naljatasid, et raudselt on Meribell esimene sõpruskonnast, kes rõõmsa uudise teatavaks teeb, aga keegi ei osanud arvata, et see juhtub 12. klassi lõpus mängukaru päeval. “Ma ei osanud emotsiooni kirjeldada, aga pigem olin rõõmus. Mõtlesin ja kalkuleerisin, kas sõpradele öelda. Tahtsin ennast hoida, sest teadsin, et inimesed võivad negatiivselt reageerida.” Just perekonnalt oleks tüdruk oodanud positiivsemat emotsiooni. Varane rasedus oli täielikult vastuolus sellega, mida NSV Liidus üles kasvanud ema ja vanaema alati rõhutanud olid. Bakalaureus, magister, töö – paljudele tüdrukutele õpetatakse, et alles pärast neid peaks tänapäeva naine emaks saama.
Edasi vaid ülesmäge
Tõestamaks oma perele, et laps ei takista noorel naise õpinguid, astus Meribell Maaülikooli. “Siis keegi ei saa öelda, et vaata, sa ei lähe enam kunagi kooli tagasi,” naerab neiu ning tunnistab, et koolis käimine on ka viis noorel emal aeg-ajalt kodust välja saada.
“Rasedusega seoses olen end hoituna tundnud,“ lausub Meribell tänulikult. Alguses oli tüdrukul last ootavana tudengi rolli astudes hirme, mis toetavate õppejõudude abil lahenduse leidsid. Isegi sünnitustähtajaga samal päeval toimuma pidanud eksami sai teisele päevale nihutada. “Ei tohiks karta, et oled üksi või pead skeemitama. Lihtsalt küsi ning tullakse vastu. Inimesed üldiselt ei ütle: “Ah, ise jäid rasedaks, mis siia kooli tulid!” Lapse kõrvalt koolis käimine on täiesti võimalik, kuid peab enda keha kuulama ning vajadusel koju jääma. “Rasedus on nii palju tähtsam. Perearst ütles ka alati seda, sest tema sai samuti väga noorelt emaks. Ikka õppis arstiks!” Ka Meribelli ema on suguvõsas tuntud kui igavene õppija. 53-aastaselt on naisel uuesti hariduse omandamine käsil. On selge, miks ema tüdruku koolitee pärast muret tundis, õnneks on Meribell suutnud kõikidele hirmudele vastupidist tõestada.
Tasub meeles hoida, et mitte kõigil noortel emadel pole vedanud nii nagu Meribellil. Tüdruku kõrval on armastav elukaaslane, kes oli 31-aastasena juba mõnda aega lapsevanemaks saamise peale mõelnud. “Rasedus oli mehele hea uudis, aga ta ütles, et see on minu otsus, tema on toeks.” Kristlasena oli Meribellile tähtis oma kooselu ka ametlikult pühitseda ning pärast kooli lõpetamist paar abielluski. Tseremoonia toimus ühes maalilise päikesetõusuga pruudi kodukoha kirikus. Kui laps lõpuks sündis, võttis Meribelli abikaasa töölt vanemapuhkuse, et tütre kasvamist ning ka raskemaid hetki, mida muidu vaid emad tunnistavad, lähedalt näha. “Tegime otsuse, et meil on pigem vähem raha ja ka vähem stressi. Muidu üks vanem niisama hullumas ja teine tööl hullumas.”
Võib ju rääkida stereotüüpide murdmisest ning tänu vanemaks olemisele inimesena kasvamisest, aga lapsed nõuavad pidevaid väljaminekuid. Isegi kui tahaks, ei ole kõigil võimalik ülikooli kõrvalt sellist vastutust võtta. Või?
“Tihti räägitakse: “Mul pole raha, ma ei saa last saada, mul pole tööd.” Lugesin ühest blogist mõtet, et mitte lapsed pole kallid, vaid vanemad,” alustab Meribell selgitamist. “Lapsel pole vahet, kas ta kannab Hilfigeri, Ralph Laureni või Pepco bodi. On hea omada kallist käru, aga näiteks minu laps sündis ajal, kui ei tahtnud välja minnagi. Panin tütre kandelina sisse. 300-eurone käru versus 30-eurone kandelina.” Meribelli sõnul ei saa muidugi valida, kuidas oma last toita. Rinnapiima asendaja on kulu, aga ise söötes ei kulu ka sellele raha. Mõnikord pakutakse erinevates Facebooki gruppides tasuta piimaasendajaid või muud vajalikku. Kuna lapsed kasvavad kiiresti, on kallite riiete ostmine mõttetu. “Ongi lihtne öelda, et ma tahaks täiega last, aga raha pole. Beebile on tähtis, et keegi hoiaks teda,” võtab Meribell teema kokku ja naerab, “kui ei ole riideid panna, siis skin to skin töötab kogu aeg ja lapsel on väga hea olla.”
Tüdruk on emaks olles õppinud isekusest lahti laskma. Tema arvates on emaks olemine palju väärtuslikum, kui ülikoolis omandada haridus, millest ei pruugigi kasu olla. Loomulikult on emaroll vastutus kogu eluks, kuid jõudes oma 40. eluaastatesse, mil teised alles esimese lapse saavad, on Meribelli kõrval 20-aastane tütar, parim sõbranna.
Raseduse kulg ja emaroll
Kuna rasedus on väga individuaalne, pole selle teekonna valutuks kulgemiseks ühtset valemit, mida näiteks koolis õpetada. “Pigem võiks olla teadlik, kui superhuman asi see on. Mingis videos räägitakse, et rasedus võtab päevas maratoniga sama energia, inimene on viidud võimete piirini. Lõpus ei jõudnud ma isegi süüa teha, tellisin Bolti,” meenutab Meribell.
Haiglas öeldi, et sünnitust ei tohi karta. “Naine saab end väga palju ette valmistada, lugeda enne näiteks, kuidas puusad toimivad, kuidas jalgu panna optimaalselt. Seda keegi ei räägi, ainult palutakse pressida. Mida ma pressin, te ei kujuta ilmselt ette?” Meribell soovitab katsetada erinevaid viise, kuidas sünnitus enda jaoks lihtsamaks teha.
“Kõik asjad, näiteks joo vaarikalehe teed. Toimib, ei toimi? Äkki toimib, ei tea. Ei pea hingamisharjutusi tegema, aga see võib boonus olla. Mul oli sellest palju abi.” Lõpuks läks noorel sünnitus hästi ning meditsiinitöötajad kutsusid paari naljatades varsti tagasi. Vastsündinud beebi sai oma heade tervisenäitajate eest palju komplimente.
Tulles tagasi tänapäeva ühiskonna stereotüübi juurde, et lapse saamisele võiks mõelda alles pärast ülikooli, ei saa üle ega ümber feminismist. Meribelli arvates peaksid naisõiguslased julgustama naisel olla naine, mitte võtma üle mehe rolli. Seisma loomuliku sünnituskogemuse ja rahuliku emapuhkuse eest. Eestis on sünnitamise kogemus üldiselt positiivne. Arutleme selle üle, kuidas Ameerika Ühendriikides erinevate kemikaalide abiga sünnitus võimalikult tempokalt läbi viiakse või paremal juhul keisrilõiget eelistatakse. Nii on sünnituse aeg täpselt teada, sest juba üks päev haiglas olemist maksab tuhandeid dollareid.
Raseduse kulgemisest peaks Meribelli hinnangul rohkem rääkima, et inimesed lapseootel naist toetada oskaksid. “Mitte teadmatusest arvata, et kui sõbranna jääb rasedaks, siis ta lihtsalt ei taha sinuga enam välja tulla. See pole nõme, vaid ta teeb lihtsalt väga tähtsat asja.”
“Mina ja teised noored emad oleme tundnud, et reaalselt ei olegi enam sõpru, sest pole millestki rääkida. Minu elu on mu laps ja räägin sellega seonduvast. Samas sõbranna ülikoolist on just vanemate juurest välja kolinud ning ei tea, kuidas ahju tööle panna.
Tüdruk on tänu lapsele hakanud seltskonda otsima sugulaste juurest, kes hea meelega oma laste väikseks jäänud riideid või muid beebiasju edasi annavad. Tihti ei julge inimesed noort ema tülitada, sest mõeldakse, et lapse kõrvalt pole aega isegi telefoni vaadata. “Tegelikult olen kogu aeg telefonis,” naerab Meribell. ”Kellele on sõbrad hästi olulised, võib see valus olla, et pole enam jututeemasid.” Ometi ei pea neiu end tänu lapsevanema rollile eakaaslastest paremaks. “Ma ei ütleks, et ma kuidagi eespool oleksin. Ma ei ütle, et üks on parem kui teine, aga see on lihtsalt teistmoodi.”
Meribell tahab, et tema tütar jääks siin loos anonüümseks, aga lapse teine nimi pandi ämmaemanda järgi. Uhke ema võiks oma 3-kuuse beebi kohta palju öelda, aga ilmselt on need omadused paljudel beebidel. “Ta on hästi rahulik, sest kaks vanemat on pidevalt kodus, magab süles, tal on hea olla. Aga võib-olla ta on lihtsalt rahuliku loomuga.” Meribelli vanemad küsisid alguses, kas see laps häält ka teeb. “Nüüd teeb juba huvitavaid hääli. Kell 6 ei hakka nutma, vaid ärkab ja on lihtsalt rõõmus. Iseloom alles hakkab kujunema, hakkab uudistama.” Meribell ja tema abikaasa tahaksid veel lapsi. Hirmutav on vaid võimalus, et siis ei saa kõik lapsed võrdselt tähelepanu ning uus beebi ei pruugi nii rahulik olla nagu esimene tütar.
Laure ütleb Meribellile, et tema ei oska kunagi lapse vanuse järgi imiku arenguetappe mõtestada, st millal beebid rääkima hakkavad jne. Meribell vastab: “Aga kui sul pole last, sa ei saagi teada. Ma ei usu, et minust mitu aastat vanem õde rohkem beebidest teab, kuigi tema vanuses oleks ideaalne aeg lapsi saada. Ma ei teadnud, mida lapsele haiglast koju minnes selga panna. Lõpuks sai midagi välja valitud ja lastearstilt tuli kommentaar: “See müts ei sobi, see on toas olemiseks, mitte välja minekuks.” Need kõik teadmised tulevad praktikas.”
Pärast pikka ootamist saame Laurega lõpuks beebist pilte näha. “Juba siputab,” uhkustab ema. Meile vaatavad vastu tohutult suured silmad ja Linda jaoks on üllatus, et inimeste silmad ei kasva elu jooksul, sellest meelepett, nagu beebid vaataks hinge sisse. Laps naerab – just sellised hetked või siis need, kus abikaasa lapsega mängib, on Meribelli jaoks kõige õnnelikumad. “Minu elus on nii palju rõõmu,” lausub peategelane, “oleme mehega nii tänulikud selle võimaluse eest!”
Meribell pole emaks saamise pärast pidanud millestki loobuma. Raseduse ajal lõpetas tüdruk küll rahvatantsu ja jõusaalitreeningutega, kuid nüüd saab nendega taas jätkata. Tänu kodus olemisele leidis Meribell enda jaoks hoopis taimekasvatuse, millest on saanud tema uus kirg. Neiu jagab oma rohelistest kasvandikest, mida on üle 100, Instagramis pilte ning plaanib ka ülikooli lõputöö flooramaailmaga seostada.
…
Iga abiturient teab, kui raske on võtta vastu esimene vastutusrikas otsus oma tuleviku osas. Tormilises eksamite virvarris võib mõnikord aja maha võtta ja endale meelde tuletada, et pole ainult ühte õiget viisi, milliseks gümnaasiumijärgne elu disainida. Otsus minna ülikooli, tööle, vabatahtlikuks või kasvõi ajateenistusse on täpselt sama väärtuslik kui pühendada end lapsevanemaks olemisele. Veel enam, keegi ei keela mitut eluetappi ka korraga läbida. Hea lugeja, lõpusõna kuulub Meribellile:
Emaks saamine on palju suurem asi, palju lahedam. See peaks olema nagu vauu, kui inimene tahab seda teha. See on stereotüüp, kui lapse saad noorelt, siis sa ei lähe enam kunagi õppima, jääd keskkooli haridusega, oled mõttetul töökohal, oled kodus lapsega. Kui saad lapse, on see su elule tohutu väärtus. See ei tohiks olla, et kui jään rasedaks või lapsega olles näen tänaval mõnda klassikaaslast, pean teisele poole teed minema.