Marta Külaots
Me kõik oleme kokku puutunud erinevate juhtidega. Mõni juhib väga hästi, mõni ei juhi üldse ja leidub ka selliseid, kes juhivad ainult siis, kui neile sobib. Kui mõtlesid kohe oma tööandja või jalgpallimeeskonna kaptenile, siis see ei ole päris see, millest siin juttu tuleb. Räägin hoopis nendest juhtidest, mida
võib leida igast nutiseadmest, laadijast ja ka köögisahtlist.
Meeldetuletuseks natuke kuiva, aga põnevat teooriat. Elektrijuhid on ained, milles on palju liikumisvõimelisi laetud osakesi. Hea näide sellest on erinevad metallid – nendes on vabad valentselektronid, mis saavad vabalt ainesiseselt liikuda. Seepärast on näiteks juhtmed tehtud väga madala takistusega metallidest, et palju elektrit ilma suurte kadudeta ühest kohast teise liigutada. Vastupidiselt on olemas ka mittejuhid ehk isolaatorid – nendes puuduvad vajalikud vabad laengukandjad ehk nendes ei saa elektrivool liikuda. See on põhjus, miks me telefoni laadima pannes elektrilööki ei saa – juhtmete ümber on plastikust või kummist ümbrised, mis on isolaatorid.
Aga nagu päriselus ei ole kõik mustvalge, siis ka elektrijuhtide maailmas ei ole ainult kaks poolt. Olemas on ka pooljuhid. Need on sellised ained, mis niisama elektrit ei juhi, kuid neid kuidagi mõjutades on seda võimalik muuta (11. klassis õpid/õppisid, ei hakka siin pikalt teooriat selgitama). Pooljuhtidele on üles ehitatud elektroonilised seadmed, seega ilma nendeta ei kujutaks ilmselt keegi (kindlasti need, kelle sünniaasta algab kahe ja nulliga) elu enam ette. Kokkuvõtteks: elektrijuhid käituvad paljuski sarnaselt inimeste juhtimisoskustega – juhid, mittejuhid ja pooljuhid.
Elektrijuhtivus on meie jaoks üsna iseenesestmõistetav: kuskil juhtmetes sõidab mingi elekter, mina saan oma telefoni laadida, telekas näitab pilti ja lamp läheb põlema. Tegelikult on see inimese elutegevuseks hädavajalik. Kindlasti on füüsikaõpetajad kõiki hoiatanud, et sõrmi ja kahvleid pistikusse toppida ei tohi, sest tegevusel võivad olla üsna kurvad tagajärjed (süda kaotab elektrilöögi tõttu oma õige rütmi ja kui seda tagasi ei saada, on kehvad lood). Samas, kui üks hetk mõne paranormaalse nähtuse tagajärjel su keha enam elektrit ei juhiks, lõpetaksid sinu süda, lihased ja närvisüsteem töötamise ja see ei mõjuks elutegevusele väga positiivselt. Inimest pole sellisel juhul võimalik ka elustada või aparaatidega elus hoida, sest süda muutub isolaatoriks (need seadmed töötavad kõik elektriga). Kui siiski oleks võimalik südant töös hoida, siis kaotaks inimene oma meeled ja ei tunneks valu, seega elamine oleks üsna kurb ja isegi ohtlik tegevus.
Elektrijuhtivus on seega kasulik igapäevaste seadmete töös ja inimeste elus hoidmisel, aga seda saab kasutada ka erinevates keskkonnauuringutes, näiteks uurida vee- või õhukvaliteeti. Kui kuuled järgmisel korral füüsikatunnis õpetajat juhtivusest rääkimas, siis tead, et see ei piirdu vaid pistikust särtsu saamise ja telefoni laadimisega. Üks hea nipp veel: kui sind valitakse rühmatöö eest vastutavaks ja keegi ütleb sulle, et sa ei ole hea juht, siis ära muretse – füüsika ütleb, et tegelikult saad sa juhtimisega üsna hästi hakkama.