Tekst: Robin Liiber
Foto: Sandra Tammur
Kortermaja… Kas olete kunagi vaadanud üht täiesti tavalist kortermaja? Mitte lihtsalt näinud või vilksamisi silmadega üle käinud, vaid hoopis tõsiselt vaadelnud teda oma ilus ja inetuses ning seda eriti siis, kui taevast on katmas öö mustjas loor. Minu õnneks olen ma eemalt kaugusest korduvalt teda seiranud ja teinud seda silmatööd justkui algaja loodusvaateja või kujutanud ennast ette inimesena, kes pole kunagi sellisest ehitisest isegi kuulnud. Seda tehes avastasin ma täiesti uudse vaatenurga, mille järel asusid mu mõtete hammasrattad täiskiirusega tööle.
Huvitaval kombel suutsin ma märgata sealsete elanike põimunud elumustreid. Mõnest aknast kumab kaugustesse valgusvihk nagu majakast, teises haigutab jällegi pimeduse sünkjas lõõr. Ometi pesitsevad seal väikestes kambrites elavad inimesed, kes võivad kogu oma maise aja eksisteerida kõrvuti nagu vend vennaga, kes elavad sõna otseses mõttes üksteise kohal ning all, ja seda kõike ealeski teineteist tundmata.
Kas selline inimeste ehitatud “ühispesa” loob teie meeltes võrdleva paralleeli ühe teise nähtusega meie elus? Mesilastaru oleks ka hea pakkumine, aga ei. Ideaalis võiksime näha temas visuaalseid sarnasusi kogu ühiskonnaga – jah, selle abstrakstselt kauge ja peenelt kõlava sõnaga. Nii nagu ühiskonnas resideeruvad ka kortermjas elanikud, kes ei tunne teineteist põrmugi, elavad ikkagi üheskoos ning üritavad oma n-ö korteriühistu nime alt üldist elu parandada. Seda me ju kõik lõppude lõpuks sisimas soovime – ühiskonnana paremaks muutuda. Vähemalt ma soovin uskuda, et see nii on.
Samas, mida saan mina seal ühistus muuta – kõrgema positsiooniga inimesed, kelle sõna maksab, elavad alumistel laiadel korrustel, samal ajal kui kõik teised on pressitud ülemistesse räsitumatesse korteritesse. Üritan seda paremini illustreerida. Tihti on räägitud meie ühiskonna alustalade lõhkumisest, kuid mida see meie grandioosses betoonmonstrumis peaks siis tähendama? Eks ikka seda, kui keegi, lähtudes rumalast uitmõtest või isiklikest huvidest, ühe kandva seina maha lõhub. Ruumi tekib siis ju võluväel juurde: omanikule saabub võimalus näiteks kööki laiendada või uued suuremad tugitoolid tuppa tuua. Tehes seda totakat müüride lammutamist ülemistes, väiksema mõjuvõimuga korterites, langeks katus vaid meile endile kaela ning ülejäänud ühistu pääseks kahjustusteta. Kuid tehes seda all, suurema sõnaõigusega korteris, nt ühistu esimehe korteris (demokraatlikus ühiskonnas nt rahva valitud esindajate eluruumides), kukutame iga vasarahoobiga tervet maja. Kas mitte see ei paljasta juba vastutuskoormat, mis mõjuvõimuga kaasneb?
Sellega seoses jõuame taas tagasi küsimuseni, mida teha, kui ma ei ela seal alumisel korrusel. Minu vasarahoopidest ei sõltu mitte midagi muud peale minu enda elu. Samal ajal kui tegelikult istub see eluke õrnal puupilpal, mis seisab püsti tänu põrandaaluste sõprade armule. Sellistele mõtetele tuleb lüüa käega, sest eksisteerib paremaidki viise tõeliselt millegi muutmiseks või mõjutamiseks kui vaid hirmutamine ja lammutamine. Need õnnelikud, kes elavad samas ehitises, millest meil juttu on, teavad väga hästi, milline jõud on ühel lihtsal akutrellil. Puurides järjekindlalt ning igal päeval kasvõi kõige kõrgemalt korruselt, kostuvad ühel hetkel need kõrvulukustavad helid ka alumiste korruste elanike kõrvu. Inimeste tegudest sõltub alalõpmata midagi ja veelgi väljapaistvamalt suurtes massides – kujuta ette ühe puuri kauget surinat, mis aegamisi paisub saja puuri hiiglaslikuks möirgeks.
Liikudes oma mõtetega teise äärmusesse, väites, et kunagi aastate pärast on niikuinii see kogu pompöösne maja lammutatud ning ühistu edukus maja ümber olevate parkide taastamisel või treppide uuendamisel, ei mängi kogu maailmas tähtsusetuimat rolligi ja meiegi muutused olid üürikesed. Siis pean ma nukralt nõustma. Ühel päeval paratamatult ei eksisteeri enam ei sind, ei maja ega kogu ühistut/ühiskonda. Kuid miks siis eemalduda tühise ükskõiksusega kogu maja kollektiivsest tööst, kui sa saad juba täna midagi ära teha, et just tänasel päeval oleks kõigil parem? Et sinul, mu armas korterikaaslane, oleks elu parem. Sest see, mis tulevik toob, on justkui suur ühistu remondifond, kuhu sul on võimalik panustada terve oma elu. Ega apokalüpsis enne remonti siis tule! Lisaks, demokraatlikus ühistus ei kao ka kuskile sinu hääl, sinu teod, mis võivad ülla eesmärgi korral paljugi muuta selles kortermajas. Sedagi usutavasti enne müstilist maailma lõppu.
Seega elad sa siis üleval, all või keskel – palun ava oma korteriuks ja kiika sekundiks, kellega sa koos oma eluteel sammud. Ehk see aitab sul selgemini näha, et alati sõltub midagi sinust. Tuleb otsida vaid õiged vahendid ning marssida särasilmselt maailma muutma, sest kes seda ikka veel teeks kui mitte sina. Ja mina niisamuti. Loodetavasti peitus ka selles mu kirjatöö eesmärk.