Sandra Tammur, Marta Külaots, Linda Maria Saar
Kas mäletate veel meie paari nädala tagust üleskutset saata Sihkrile omaloomingut?
Teadagi, ei saabunud meile tuhkagi, sest omaloomingu üleskutseid tuleb koroona ajal nagu seeni pärast vihma, ning tunnistame, et keegi ei jõua nendega sammu pidada.
Siiski otsustasid toimetuse usinamad sõnasepad suled kokku panna ja avaldamegi nüüd nende karantiinis sündinud värsipärlid.
Sandra Tammur (@p2ikene.jpg)
lapsi pole ma iial tahtnud
aga kurb on ikkagi mõelda et
sinu ega minu hüpoteetilised lapsed
ei saagi kogeda külmapühi
ega sumbata kraepidi meetrises lumes
ega vihata suusatunde südamest
ega ärgata hommikul selle peale
et vaatepilt õues on eredam kui nende telefoniekraan
see tähendab
kui me lapsi peaks üldse kunagi saama
sest äkki selleks ajaks
meid ennastki enam ei ole
sulanud koos päikesega ühte
oleme üheks suureks inimsupiks
kus te ennem olite
kōik need 17 aastat
ja miks te alles nüüd otsustasite et
just nyyd
just n y y d
on hea aeg lagedale tulla
mingi ülemaailmse pandeemiaga
te proovite mulle praegu selgeks teha
et teistel ei käigi
konstantselt mingi
segasumasuvila
virr-vurr-vurr-varr
oh well, orwell
apokalüptiline kaos
peas ringi?
et see mis praegu toimub
on midagi uut
ja te polegi ennast terve elu
niiviisi tundnud?
et see olen ainult Mina
kes ei suuda p ä r i s e l t magada
sest alateadvuses ma olen konstantselt
ärevil
ja mõtlen
mõtlen kuidas
mõtlen kuidas
mõtlen kuidas
varsti mind ei ole
varsti sind ei ole
varsti midagi enam ei ole
ja kuidas ma ei jõudnudki midagi erilist teha
peale mõtlemise
ja kõige kurvem on see et
ma ei saa panna oma mõtteid karantiini
mingit nuppu mul selle jaoks ei ole
ja neid ei huvita üleriigiline korraldus
või lähenemiskeeld
või “hoia 2 m eemale”
sitta kah nad ei ole kätedesost midagi kuulnudki
ja see viirus lihtsalt levib
ja levib
ja levib
senikaua kuni see
võtab mu üle
ja mind enam ei ole
Marta Külaots (@t2hem6rsja)
mind riivitakse
ja igaüks saab söödetud
midagi igale maitsele
ja õhtusöök minu arvelt
on serveeritud
kuid kellelgi on juba küllalt
ta tõuseb lauast
ja lahkub
kuid miks ta pilk mind siiski riivab?
kell tiksub
olematut aega
olemise õnne põletab
hõõguva söega ja
kuidagi mõru
on sinuga suitsu sees olla
seon ennast sõrmeotstega
sinu külge ja
jooksen ära kuid takerdun
su kätesse
sest mu valikud on
pimedalt ja
südamega tehtud ja
varsti on ehk
parim enne möödas
mina olin sina
olen siiani
iseendani jõuan
ükskord niikuinii
ja lämmatan kõik
söed mis mu
põski põletasid
enam vabandustele
ei anna järgi ja
vabadust
tahan vaid
vaikselt hoida
omaenda käsi ja
olla mina
olla siin
ja nii igast küljest vaatan
ihast leida miskit oma
kuulan ja oletan
saatusega risti
tantsin iseendaga
sinu saatel
olen armunud solisti
Linda Maria Saar
Annelinn,
mu
tühermaailmne kohtumiste paik.
Ei sõima Sind ma Kivilinnaks. Ei iial!
Ei kivi edasi saa kanda Sinu anderikast hingust mis tähendab ju kisalembest hakki ning Stanislavi garaažiboksi kindlust.
Sinus peitub palju enamat, kui mahakooruv värv ja koridori kapsahais.
Kui jalgu kõlgutan ma poetrepil mais, siis lummun rõduklaaside hordidelt peegeldunud sajakordsest Päikesest.
Siis saan alles aru, mille nimel sõidab Ljudmilla igal hommikul turule.
Ta puudust tunneb koogitükist väikesest, mida sellises ilus nautida.
Istuda roostes mänguväljaku kiigele ning üldse mitte lahmida.
Kõik ütlevad, et aeg siin seisab.
Aga äkki ta löödigi seisma, hetke heasse, sest nagu venelane ütleb:
“Kes lööb, see armastab.”
Oo Annelinn,
Sind lõpuks hakkan mõistma.
Kui veel harjuks ka kanali häguse veega, oleks armastus siin.
Kui soovid, et ka Sinu luule sahtlist välja pääseks, anna endast märku meie Instagrami sõnumites @jpgsihker või kirjutades mõne eelpool loetud autorite Facebooki :)
Comments