Daniel Petuhhov
Fotod: Sandra Tammur
Minu arvates üks põnevamaid praktilisi töid, mis tõusis esile eelmise aasta uurimis-praktiliste tööde hooajal, oli Sandra Tammuri loodud Tartu Jaan Poska gümnaasiumi ühisluulekogu. Selle sisuloomes lõid kaasa õpilased igast lennust ja isegi mõned õpetajad. Need 22 väljavalitut pidid kogu 2019. aasta augustikuu jooksul iga päev looma luuletuse ja seda analüüsima eneseanalüüsi tabeli abil. Nendest mõtteviljadest valmiski luulekogu
“Augustikuubluus”.
Kuu jooksul valmis pea 600 kirjutist, mida Sandra sorteeris kaks korda. Esimene kord jäi sõelale 145 teost ja teise elimineerimise lõpuks jäi alles 90 luuletust. Peale seda vaatas Sandra koos autoriga luuletused üle, ja kui vaja, siis muudeti. Sandra on öelnud, et luuletuste järjestusse sättimine oli kerge, kuna oli nende kõikidega põhjalikult tutvunud ja tema peas oli visioon järjekorrast juba valmis. Teose süžee avaldub ühe inimese vaatepunktist ning kestab augustikuu vältel. Käsitletakse vaimset tervist, armastust ja südamevalu – need teemad ilmnevad ka raamatu pealkirjas.
Küsisin ühelt osaliselt, miks ta ennast sellesse projekti kaasas. “Esiteks tahtsin oma lennukaaslase uurimistöö võimalikuks teha, pakkusin talle abi. Teiseks, luule on teema, mis mind huvitab, ja mulle kulus ka ettekääne ära, et luulele rohkem aega ja energiat pühendada. Ma arvasin, et sellest tuleb põnev väljakutse ja ma ei kahetse seda.” Osaleja märkis, et kõige raskem oli leida aeg ja motivatsioon iga päev kirjutada, eriti “igaval” päeval, kui oma mõtetest tuli luuletus vägisi vormida. Pärides, mida ta sellest kogemusest õppis, vastas ta: “Õppisin rohkem tundma ennast kui luuletajat. Minu jaoks oli uudne, et luule võibki olla igapäevane ja inimese luule võib temaga koos läbi elu minna, see ei pea olema ainult erilises olukorras ja iga kord täpselt samal tasemel.” Lisaks soovis ta ka Sandrat selle vahva võimaluse eest tänada.
sobimatu
miks ei näe sa
minus peituvat merd
minust purskuvat verd
kui imetled teda
miks ei näe ma
sinus vohavat narrust
sinust kumavat argust
kui imetled teda
miks ei näe sa
sinus peituvat liiva
sinust hoovavat kiima
kui imetled end
miks ei näe ma
minus leiduvat hinge
minust saada võiks ingel
kui imetleks end
Luuletus ühisluulekogust “Augustikuubluus”. Autor Ere Kama
Sandra ise on kirjutanud suurema osa oma elust, lapsena koos isaga väikestesse isetehtud raamatutesse, vanemana juba arvutisse. “Luule abil saan ennast nii vabalt väljendada kui võimalik, kuna puuduvad otsesed reeglid,” on Sandra kirjutanud oma praktilises töös. Minu jaoks on Sandra luule personaalne ‒ ma ei tea, kas põhjus on meie sõprus või fakt, et ma olen tartlane, kuid ta luule tungib südamesse nurga alt, mis tavaliselt ei ole paljastatud. See familiaarsus väljendub ta käsitletavates teemades, ma pole kindlasti ainus, kes on sarnaste teemade üle mõtisklenud või lausa südant vaevanud. Ta loob neist teemadest poeetilised mõttekäigud, mis panevad mõistma elu valukohti või hindama väikseid rõõmsaid hetki. See kõik on lõpetuseks mähitud õrna nostalgilisse loori, mis seob kõik lahtised otsad kenasse lehvi.