Autor: Ere Kama
Kuidas mõjutab meie arusaam lugupidamisest seda, mismoodi teiste inimestega suhestume? Milline mõju on respektil enesehinnangule ja läbisaamisele teistega?
Respekt on miski, mis tuleb välja teenida. See on esimene teadmine, mida mulle respektist õpetati. Seda koheldi nagu midagi hinnalist ja haruldast – nagu asja, mille saamisel on põhjus uhkust tunda. Olen elu vältel katsetanud mitmeid erinevaid lähenemisi lugupidamise filosoofiale. Kord proovisin pidada lugu inimestest, kelle sarnane soovisin ise olla, kord inimestest, kelle eluviis sai minult moraalse heakskiidu, isegi kui ma endale sama ei soovinud. Olen proovinud ka pidada lugu vaid neist, kes selle välja teenivad, mis võttis väga palju energiat. Kõige selle käigus ei olnud ma tegelikult mõistnud, mida lugupidamine tähendab. Nägin seda kui validatsiooni, kerget noogutust inimesele, kelle olemus mulle sobis. Kuid nüüd arvan midagi muud.
Tõeline respekt on aktsepteerimine. See on teise inimese nägemine sellisena, nagu ta on, ja sellega leppimine. Minu jaoks tundus see mõte esialgu võõras – kuidas ma peaksin nägema kõiki inimloomuse halbu külgi ja neid lihtsalt aktsepteerima? Kas ma ei peaks proovima teisi mõjutada olema parem ja kasvama? Ei peaks. See mõtteviis jääb väga tihti siirale inimsuhtlusele ette, olgu see siis lapsevanem, kes üritab panna oma last paremini käituma, või hoopis rahulolematu partner romantilises suhtes. Teiste inimeste muutmine ei ole miski, mida inimene teha saab, see pole tema töö. Selle üritamine tekitab rahulolematust ja pinget kõigis osapooltes ning ei vii kuhugi välja. Lugupidamist teiste inimeste vastu ei saa anda valivalt, see kuulub kõigile.
Adresseerime vastuväiteid: mis saab siis, kui teiste inimeste mõjutamine on su töö? Kui oled lapsevanem või õpetaja, kelle eesmärk on suunata noori inimesi langetama õigeid otsuseid ja arenema. Sellisel juhul on tõeline lugupidamine eriti oluline. Distsipliin ja õpetamine ei saa toimuda ilma vastastikuse lugupidamiseta. Kiitmise ja karistamise meetod õpetab lastele, et hästi käituda on mõtet ainult siis, kui keegi seda kiidab, ning kiituse pälvimine saab nende ainsaks eesmärgiks. See takistab efektiivset õppimist ja ka isiklikku arengut. Laste käitumine näitlikustab seda mõtet kõige paremini, aga see kehtib ka ülejäänud suhtluses. Kui me suudame lahti lasta oma vajadusest teisi kontrollida, nende käitumist või ka nende arvamust meist endast, avame ukse siirale suhtlusele, ja alles siis saab tõeline areng toimuda.
Kõige olulisem inimene, kellest lugu pidada, on aga inimene ise. Kui me ei suuda aktsepteerida iga osa omaenda olemusest, veedame kogu oma aja pidevas rahulolematuses ja takistame oma arengut. Leppida tuleb kõigega, tingimusteta ja täielikult. Püüdlus sundida ennast olema teistsugune hoiab meid tagasi inimesena kasvamisest ja päriselt muutumisest, nii vastuoluline kui see ka ei tunduks. Anda endale see respekt ja aktsepteerida ennast kui ebatäiuslikku inimest, annab meile enesekindluse end proovile panna, sest läbikukkumine ei too enam kaasa karistust. Me oleme harjunud maalima endast pilti ning end karistama, kui reaalsus sellele ei vasta, aga tõsiasi on see, et mingit pilti polegi vaja. Me ei pea rääkima endast mingit lugu, peame lihtsalt olema. Siin ja praegu, sellisena, nagu oleme.
Kõigega leppimine ei ole nii passiivne seisukoht, nagu tunduda võib. Oleme harjunud pideva tegutsemisega, kas siis teadlikul või alateadlikul tasandil, analüüsime ja reageerime, selle asemel et kogeda ja kohaneda, ning see raiskab meie väärtuslikku aega ja energiat, tehes meid samal ajal õnnetumaks, kui olime enne. Ja selles ongi iva. Eesmärk loeb. Kas sinu eesmärk on olla õnnelik või olla täiuslik? Kas suudad iseenda ja teistega täielikult leppida ning pidada neist lugu? Loodan, et suudad. See on seda väärt.
Comments