Liina Reinup
Eelmisel kevadel jagas õpetaja Reinvelt kolleegidega oma põnevat välismaal käimise kogemust. Ka õpetaja Loigu julgustas aktiivselt Erasmus+ koolitustel osalema ning nii saingi inspiratsiooni sõita Saksamaale, et vaadelda, kuidas seal kehalise tunde antakse.
Ma ei ole inglise keelt kunagi õppinud, seepärast ei jäänud muud võimalust, kui inimestega saksa või vene keeles kontakti leida. Minu viimane saksa keele kasutamise kogemus ulatus aastate taha. Sain tänu tuttavatelt saadud õppematerjalidele, helifailidele ja videotele mälu värskendada. Ilma korraliku keeleoskuseta tundus üksi reisimine pisut hirmus. Nõnda tuligi Poska ja Reiniku vahetusprojekt Lüneburgi kooliga minuni õigel ajal.
Herderschule kehalise kasvatuse õpetajad võtsid mind rõõmuga vastu, jõudsin nende juurde 18. septembril. See polnud minu jaoks esimene kord Lüneburgi külastada, ka 24 aastat tagasi käisin seal ühe Reiniku kooli grupiga reisil. Olin põnevil, kuidas linn ja kool muutunud on.
Lüneburgi koolis vaatlesin põhikooli kehalise kasvatuse tunde ning gümnaasiumi õpilaste põhi- ja valikkursusi. Õpilastel on nädalas üks sporditund kestusega 90 minutit. Hinnatakse kontrollharjutusi ning õpilaste aktiivsust tundides, selle põhjal kujunevad poolaasta hinded. Tunnist vabastatud õpilased abistavad õpetajat. Enamasti toimub kehaline kooli staadionil, õpitakse palliviset, kaugushüpet, tõkkejooksu ja odaviset ning mängitakse jalgpalli. Spordisaali koolil ei ole, nt 10. klassi võrkpalli tund toimus kümne minuti kaugusel naaberkoolis. Sellest osa võttes sain aidata aineõpetajal Ukraina õpilasele vene keeles harjutust seletada.
Valikkursustest oli mul võimalus vaadata ujumis- ja tennisetundi, mis toimusid 15 minutilise linnaliinibussi sõidu kaugusel. Külastasin veel teooria- ja praktikatundi, kus räägiti kehalistest võimetest. Tundide keskel võeti korraks aeg maha, et oma tegevusele tagasisidet anda. Lüneburgis spordivad poisid ja tüdrukud kehalise tunnis ühiselt, rühma suurus jääb 20–26 õpilase ringi.
Lisaks töövarjutamisele käisin õpilasgrupiga kooli tutvustaval ringkäigul ning linnaekskursioonil Lüneburgis ja Lübeckis. Lüneburgi linnaekskursioonil leidsin tuttavaid kohti, Lübeckis olin esmakordselt. Lübecki vanalinn on imeilus, seal olles ei tasu ära öelda ka magusast martsipanist.
Töövarjupäevad oli tohutult sisukad ning raskustest hoolimata tulin ka võõrkeeles rääkimisega toime. Tunde jälgides oli kõik hästi: kui ma mõnest sõnast aru ei saanud, siis vaatasin, mida õpilased tegid.
Jäin saadud kogemusega ääretult rahule. Mõnikord peab viibima eemal, et aru saada, kui suurepärane koduses Poskas on!