Autor: Maria Harjo
Keskkonnaga seotud probleemid on teema, mida meedias tihti ei kajastata. Oleme tarbimisühiskond, mis ei suuda mõista, milline mõju on meie igapäevastel valikutel meid ümbritsevale keskkonnale. Kuulasin kultuurisaate “Plekktrumm” osa, milles käis külas bioloog Aveliina Helm. Sain saadet kuulates mitmeid erinevaid mõtteid ja teadmisi, lisaks häid näiteid, mida kasutada riigieksamil kirjandis. Valisin just keskkonnateemalise osa, sest tunnen, et meid ümbritsev keskkond on just see teema, mis vajab põhjalikumat arendamist. Minu jaoks esimene oluline teema, mille bioloog Aveliina Helm tõstatas, oli inimeste teadlikkus keskkonna probleemide kohta ja nende probleemide kajastamine meedias. Helmi arvates ei räägita meedias piisavalt probleemidest, millega terve inimkond silmitsi peab seisma. Seda teemat kuulates mõistsin, et ei olnudki varem tähele pannud, kuidas koolis räägitakse tihti kliimasoojenemisest jms teemadest, kuid reaalsuses igapäevases peavoolumeedias seda teemat ei tõstatata. Oleme kõik justkui teadlikud, et ökosüsteemid hävivad ja koos sellega hävib ka inimkond, kuid sellest avalikkuses aktiivselt ei räägita. Inimesed, kes soovivad teada saada ja uurida keskkonna probleemide kohta, peavad selle jaoks tegema eraldi tööd ja internetis otsimist. Meedia peaks tundma rohkem huvi inimeste harimise ja teadlikkuse tõstmise vastu, sest tegelikult seisame silmitsi nende probleemidega me kõik.
Olles nüüdseks peaaegu 12 aastat koolis käinud, on alati eesti keele, kirjanduse, muusika ja kunsti tundides räägitud sellest, kuidas eestlased on maarahvas. Meie esivanemad olid sulased, kes töötasid põldudel oma isandate heaks, endale jäi kätte vähe. Seetõttu oli korilus oluline osa meie toidulaual. Aveliina Helmi sõnul kirjeldab Eestit paradoks. Inimesed käivad matkamas, seenel, marjul, kalal ja jahil ning idee poolest justkui mõistame, kuidas loodus ja selle süsteemid toimivad. Teistpidi jällegi ei saa me aru, kuidas igapäevased valikud tarbimises mõjutavad keskkonda ja süsteemi, mille osa oleme ka ise. Seda kõike kirjeldab mõte “Aga Eestis on ju kõik korras”, mida paljud eestlased mõtlevad lihtsalt sellepärast, et meil on ülejäänud maailmaga võrreldes palju metsa, järved ja sood ning rabad. Aveliina sõnul oleme Lääne-Euroopaga võrreldes paremal tasemel, kuid inimeste tegevus on intensiivistunud ning mitmed näited on Helmi sõnul muret tekitavad. Põhjavee seire proovidest üle 60% on saastunud, mis on väga suur number. Seda tulemust ei saa muidugi üle-eestiliselt hinnata, aga saab ka muldade ja järvede, jõgedega seostada, sest see kõik on üks süsteem ning iga osa saab mõjutatud. Peaksime individuaalselt iga päev mõtlema, milliseid valikuid tarbimisühiskonnas teeme ning kuidas need valikud meid ümbritsevat mõjutavad.
Saatejuht Joonas Hellerma küsis saatekülaliselt Aveliina Helmilt, mida tähendab elurikkus ning Helm vastas lihtsalt, et elurikkus on elu meie ümber. Sealt tulenevalt tõsteti kolmas oluline teema, mis jäi hästi meelde ning kõlama. Maakera jagab meiega 8 miljonit liiki, mis on ka geneetiline mitmekesisus. See ei ole lihtsalt number, vaid lõimis, mis paneb maakera toimima. Globaalselt oleme väljasuremisohtu pannud iga 8. liigi, kuid silmaga nähtavad need surmad ei ole. See arv teeb 8 miljonist liigist juba 1 miljon liiki, mis suure tõenäosusega Maalt kaovad. Lisaks on Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi andmetel 50% kõigist loomadest viimase 40 aastaga kadunud, aastaks 2050kaob kolmandik liikidest. Põhjus selle toimumiseks on juurtegurid, mis on inimeste põhjustatud: kliimamuutused, võõrliikide levik, elukohtade kadumine, ressursside ülekasutamine ning saaste ja petsitsiidid. Kõige raskem on elukohtade ja maa muutmine. Seoses sellega mainis Helm huvitavat terminit baastaseme nihkumine, millest mina varem kuulnud ei olnud. Baastaseme nihkumine on inimeste põhiteadmiste muutumine ning uue normaalsusega teadmatult harjumine. Sellega saab seostada näiteks laulvate lindude vähenemise – nooremad generatsioonid on harjunud, et linnud väga tihti ei laula ning vanemad generatsioonid märkavad seda alles siis, kui seda neile mainitakse. Samuti tõi Helm hea näite kullerkuppude kohta ning küsis saatejuhilt, millal tema viimati kimbutäie kullerkuppe korjas. Sellest tulenevalt rääkis Helm, kuidas kullerkupud on põhimõtteliselt kadunud, sest temale vajalikke keskkondi enam ei ole, inimene on maapinda enda järgi nii palju muutnud. Koos kullerkuppudega on kadunud 9 liiki kärbseid, kes kõik elavad sümbioosis selle liigiga . See teeb meie ökosüsteemist juba 10 liiki, mis on väljasuremisohus. Inimesed on muutnud kolmandiku kogu maapinnast, mis on väga suur osa. Peaksime muutma oma tarbimist ning vajadust kõike enda käe järgi teha, selle kaudu saavad ökosüsteemid taastuda ning jääb püsima ka inimkond.
Tänapäevane tarbimisühiskond on jõudnud piirini, kus on vaja teha suuri muudatusi. Ei ole vahet, kas teevad seda suured korporatsioonid võik üksikisikud oma igapäevases elus ka väikesed muutused on muutused, mida on vaja teha. Inimese sisemist tühjust saab täita mõttetute asjade ostmise asemel loovusega, luues kunsti, muusikat vms ning käia looduses. See osa pani mind palju mõtlema oma valikute osas ning edaspidi Eestis ringi sõites vaatan, kas seal saaks olla rohkem puid, lilli, liblikaid jne ning mida saan teha, et see muutuks.