Linda Maria Saar
Artikkel on pühendatud õpilastele, kes peavad hea hariduse nimel ruttu täiskasvanuks saama.
Triin Hordo ööpäev on ainulaadne. 24 tunni sisse kuuluvad tunnid Poska Gümnaasiumis, õpingud Heino Elleri Muusikakoolis ning töö ööklubis Shooters. Selle 18-aastase tüdruku elu on alates pesu pesemisest raha teenimiseni iseenda kätes. Soovides aru saada, mida suur vabadus ja vastutus oma elu üle nii noorele inimesele kaasa toob, hakkasin üheks päevaks Triini sabarakuks.
Poska, Eller, Shoot – sean hüpoteesi, et pärast sellist unevaest tsüklit ei jõua Triin järgmisel hommikul kooli. Kas see läheb nii?
I osa. Ühisõpe
neljapäev kell 17.00
Alustame teekonda Heino Elleri Muusikakoolis, vaatan, kuidas Triin pilli harjutab. Kasutan põgusaid hingetõmbepause, et interpreedi elufilosoofia kohta vastuseid saada.
Triin mängib fagotti: tegemist on puhkpilliga, millel musitseerimine nõuab jõudu ja vastupidavust. Triin kannab endas mõlemaid omadusi, lisaks jääb silma tema vaba ja lahe suhtlus. “Kui oled kinnine inimene, ei saa ka fagotti mängida,” mõtiskleb Triin. Pilli puhudes väsivad huuled ning õhk lõpeb otsa. Küsin, kust juurde saab. “Magan öö ära ja homme jälle, nii lihtne see ongi.”
Triin tuli Tartusse Poska-Elleri suunale õppima kaks aastat tagasi kodulinnast Võrust. Ajaga selgus, et just muusika on see, millega tulevikus leiba teenida. Mitte ainult raha pärast, kirg nõuab. “Mu vanemad ei saa võibolla kunagi aru, miks ma tahan muusik olla. Nende jaoks on olemas vaid klassikalised elukutsed: arst, õpetaja, advokaat... Aga nad on mu valikuid aktsepteerinud, teavad, et kui mind kätte ei saa, harjutan.”
Triin elab ühikas, igapäevaelu toimetuste eest vastutab ta ise. Päeval, mil temaga kõike kaasa tegin, toimus eesti keele kontrolltöö järelvastamine. Hommikul möödus meist koridoris õpetaja Sild, kes uuris, millal Triin siis tuleb. “14.30 ei saa, siis pean kodust läbi käima, et pesu pesta. Pesumaja läheb kell neli kinni.” “Õnnetundi siis?” “Õnnetundi.” “Triin, sa tead, et kokkulepetest kinnipidamine on sinu arengukoht?” ohkab õpetaja. “Ma tean,” ohkab Triin veel sügavamalt. “Nii palju asju on vaja meeles pidada,” lisab ta, kui Sild on veidi eemale jõudnud.
Kord nädalas käib Triin Võrus autokoolis. Tund on esmaspäeva hommikul, pärast seda saab vanemaid külastada. Ilmselgelt kooli minek siis päevakorras ei ole ja tagasi linna tulles ootab esimese prioriteedina muusikakool. Teadlikult ühel päeval nädalas koolis puududa võib kaasa tuua õpetajate või potentsiaalsete rühmatöökaaslaste rahulolematust. Triin analüüsib oma valikuid nõnda: “Teistel minuvanustel on kindlad seltskonnad. Mina saan kõigiga läbi ja teen asju nii, nagu mulle sobib, ma ei pea kellegi järgi sobituma. Samas teeb see koolielu raskeks, sest mu prioriteedid on teises kohas. Rühmatööde tegemine on selge näide, kunas mu elu keeruliseks muutub. Mulle on oluline pilli harjutada, aga sama päeva õhtuks on näiteks vaja esitlus teha. Tuleb ikka ütlemist, et Triin, kas teed või ei tee. Kui aega oleks, teeksin ikka. Aga ma tõesti ei jõua.”
Kui gümnaasium pole prioriteet, miks seal siis üldse käia?
Nagu paljud teised õpilased üle Eesti, tuli ka Triin Tartusse haridusmeka magusaid võimalusi maitsma. Tüdrukule tundus mõistlik astuda Poska-Elleri ühisõppe suunda, et kätte saada ülikooliks vajalik keskharidus ning samaaegselt oma kirega tegeleda. Üksi elades ja iseennast paremini tundma õppides arenes Triini peas oma tulevikust uus visioon. “11. klassis sain aru, et võibolla see gümnaasium pole ikka minu jaoks, tahaksin ainult muusikaga edasi minna.” Otsus üks kahest koolist pooleli jätta poleks olnud midagi ennenägematut, kuid ainult Elleri kooli õppekaval õppides peab arvestama, et üldainete alased teadmised jäävad muusikaliste kõrval tahaplaanile. “Tegelikult pole ma siiani sellest august välja saanud, aga vanemate ja õpetajate survel otsustasin mitte alla anda. Öeldi, et push'i see poolteist aastat ära, kõik teavad, et sa niikuinii medaliga ei lõpeta, pole hullu. Click käis, kui erialaõpetaja palus ette kujutada, mis juhtuks, kui mu käsi mitte kunagi enam ei funktsioneeriks. Maadlesin tol hetkel ülemängust tingitud randmevigastusega. See oli hetk, mil mõistsin, et pean gümnaasiumi lõpuni tegema, hariduslik plaan B on oluline.”
Millised on siis tulevikuväljavaated? Lõpuaktuseni on jäänud loetud kuud. “Elan aasta või poole aasta kaupa, sest kõik muutub kiiresti. Hiljuti vigastasin kätt ja plaanid kohe muutusid. Tahan pärast Ellerit minna välismaale õppima ja seal paar aastat olla. Aga mis pärast saab? Kümme aastat ei oska küll ette mõelda. Üldjoontes püüdlen ikka professionaalseks fagotimängijaks saamise poole. Töötaksin orkestris või solistina, hakkaksin professoriks.”
Oleme Triiniga pikalt jutustama jäänud, neiu võtab veel hetkeks pilli kätte. “Etüüdi ma homme ei puutu, sonaati teeme tunnis. Lugu peab võtma lausete kaupa, sest vahel helistik erineb. Kui pole lugu enne kuulnud, saab sinna iseenda panna. Kui lugu on selge, võib mitmeid näiteid kuulata. Alustades tegin palju seda viga, et kopeerisin teisi ja nii ka teiste eksimusi. Täna sai poolteist tundi produktiivselt harjutada, seda on vähe. Korvan puudujäägi homme. Aga ma olen vaid kaks tundi maganud ka, nüüd on tarvis tööle minna.”
Üksi olles räägin iseendaga. “Triin, mida sa teed?” või “Triin, sa oled nii tubli!”
II osa. SHOOTERSI LETI TAGA
kell 21.00
Shootersis inimesed teavad, et olen fagotimängija. Töövestlusele minnes olin värskelt 18-aastaseks saanud. Minult küsiti, mis muusikat kuulan. Kui vastasin, et olen puhas klassikainimene, ei saadud üldse aru, mida sealt otsin. Shootersis ju klassikalist ei lasta. Mulle on lihtsalt töökeskkond kõige olulisem. Mõned kolleegid on kodus tänu mulle isegi fagotikontserte kuulanud, sest tahtsid aru saada, mis “pask” see on. Nii tõin Shootersisse kultuuri.
“Tööle minnes peab olema must riietus ja piisavalt meiki, et päris sookoll ei tunduks. Ühesõnaga, peab näima, nagu töötaja poleks tegelikult tööl.”
Shooti jõudnud, leiame eest alles pimeda saali, kolm vanemat teenindajat istuvad nahktoolidel. Minu ilmumine ja näpus rippuv märkmik on kõigile ootamatu. “Mis töövari? No hästi, aga kui ette jääb, on nahhujka!” Lubadus siiski külastajate poolele jääda rahustab emalõvid maha. Vaikselt sätitakse kassa paika, tehakse kiire inventuur. Eile sai Triin kaks tundi magada, täna saab kaks ja homme, kes teab kui palju. “Kahest tunnist täiesti piisab, alla selle oleksin laip.”
Kuigi Triin on klubis töötanud vaid loetud kuud, on ta juba oma positsioonil silma jäänud. Tema on see, kes peab välja õpetama uued baariabid ja vastutama, et baarmenitel kõik vajalik käeulatuses oleks. Kui miski ei suju, on ka Triin see, kes peapesu vastu võtab. Tüdruk saab kõigiga hästi läbi, aga vahel on ta ka kibedaid sõnu kuulda saanud. Ilmselt kadedusest, et töö nii kiirelt käppa sai ja teiste kolleegide usalduse teenis.
Kas ilma Shootis töötamiseta ei tuleks Triin majanduslikult toime? Ei tuleks. Muud tööd oleks raske leida, sest päevasel ajal peab koolis ja Elleris käima. Raha on tarvis, elama peab. Kaugtöö oleks ainus päästerõngas.
Täheldan, et paljud töötajad on näost täitsa ära, Triin lendab nendega võrreldes positiivsusega peale. Samas ei käi ta ka iga päev siin. Inimressursi nappusel peavad osad töötajad neli ööd järjest pukis olema.
Proovipäevalised, keda Triin pidi õpetama, pole kohale jõudnud, aga tulemas on terve majatäis värskeid arstitudengeid.
Pool tundi enne avamist on baaridaamid valmis. “Soovitan shotti? Magus, hapu, kange, lahja? Hinnakiri – kõik on peas!” kuulen tüdrukuid rõkkamas. Tahvlile ilmub õhtu põhiküsimus:
Are you ready for a KwH shot?
Tööle jõuab turvamees, kelle sabakont kuuldavasti valutab, sest jäi autopesulas magama. Kostab naeru, mees on kõigile oma jope. Ekraanidel reklaamitakse Red Bulli ja viina mikstuuri. Tulevased südamekirurgid saavad patsientide suhtes empaatiat harjutada. Käivitub muusika, tossumasin hakkab popsutama. Millest tehakse klubis tossu? Sellel on omamoodi lõhn, mis tuletab meelde, et peab peonäo ette panema. Suits muudab koledad lõustad ilusaks, vähemalt huvitavaks, ja kuivatab veel valamata pisaradki. Tuled hämarduvad ning uksed ongi valla.
Kus on praegu Triin? Ilmselt lõikab viimaseid laime. Sean end ühte pimedasse nurka sisse ning järgnevad paar tundi vaatlen Triini kliente, et üles märkida sündmused, mida tüdruk kiire töötempo tõttu ei märka.
Jägermeistri promotšikid täidavad katseklaase, et tulevastesse meedikutesse särtsu süstida. Saabunud pidulised ei tea esmalt, mida endaga peale hakata. Tormatakse kambakesi vetsudesse, hõivatakse diivanid ning vaid mõni üksik jalg tatsub esiti baarileti ees. Kui kriitiline mass saavutatud, läheb päris tantsuks. Paljastuvad käsivarred, maika on alati moes. Mõni kätepaar võib mind tulevikus opereeridagi, mõtlen omaette. Vaatan, et üks neiu on Mari Roostik, aga tegelikult on tal lihtsalt samad kingad ja soeng. On müürililli, peokunne, ärplejaid ja tarkureid. Kui ma ei teaks, ei arvaks iial, et tegu on arstidega.
Olen antropoloogilisest vaatlusest nii haaratud, et ei märkagi Sihkri vilistlasajakirjanikku Norat, kes esimest aastat hambaarstindust tudeerib. Lõpuks püüame üksteise pilgud ja otsustame üheskoos pittu päriselt sisse sulanduda. Nora arvab, et tema kursusel pole eriti tuupureid, ülekaalus ikka peoloomad. Ilmselt on õpingud nii pingelised, et kui lõpuks kuhjunud emotsioonid välja saavad, formuleeruvadki linna ühed rajumad peod.
Sulandumiseks mõtleme välja järgneva plaani: lähme suvalise noormehe juurde ning küsime, kas talle Jaan Tätte meeldib. Selgub, et väga, aga meie vestlus kandub üle anatoomiale. “Olete esmakursuslased? Oi, ärge anatoomiat kergelt võtke. Ma jäin soolestiku osaga maha ning pärast oli väga raske.” Kui poiss hammastele ladinakeelsete nimedega viitama hakkab, jään arstitudengi teesklemisega hätta. Järgmiseks ohvriks valime trikoos noorsandi, kellelt uurime, kas ta sel sügisel seenele ka jõudnud on. “Ei, õppima peab.” “Oled aga juba seente meditsiinilistest kasuteguritest kuulnud?” “Eeee, eieieiei, ma pean nüüd minema!”
Üldiselt tundsin end sel peol väga võõrana ja Triini polnud ka ammu näha olnud. Ilmselt oli tema reaalsus minu ja Nora eksperimentidest kardinaalselt erinev. Nurgas usinalt märkmikku täites hakkasin turvamehelt kurje pilke saama. Garderoobi suundudes kohtasin prügi väljaviivat Triini. “Mida sa kirjutad kogu aeg, ma sain turvalt niimoodi säru!” Nojah, nüüd võin öelda, et minu esimene professionaalne vaenlane oli Shootersi turvamees. Sel õhtul sain kätte ka ööklubis kaotatud välisriiete ristsed ning sõitsin taksoga koju, et hommikul ühiskonnaõpetuse tundi jõuda.
III osa. JÄRGMINE PÄEV. ÜHISKOND ELAB MEIS.
9.45 klass 413
Triini polnud minu kõrvalpingis. “Magasin sisse, sorri. Jõudsin viie paiku koju. Suht rahulikult läks õhtu, ainult et kümme inimest pani roopi. Tavaliselt nii hullusti ikka pole.”
Mõni päev ma näen Triini, teinekord mitte. Kui teda taaskord klassiruumis ei märka, olen siiski kindel, et sellel on põhjus. Tüdruk oskab analüüsida, milline tund on talle kasulikum ja millisest võib vahel puududa. Arvan, et Triin võiks olla üks neist inimestest, kelle Facebooki profiilil on hariduse alla märgitud “Eluülikool” ja ma võtaks seda täiesti tõsiselt.
“Üksi elades olen õppinud, et keegi ei tule sind hommikuti äratama. Magan väga sügavalt ja tean, et pean ise üles saama. Võrus ikka vanemad utsitasid õppima ja vajadusel aitasid, aga linnas seisad enda eest. Olen õppinud valima, kellega tahan suhelda ja kes mulle midagi pakuvad. Kodus vanemad ütlevad, et see või too ei tundu õige inimene: see on nende sisend õigest ja valest. Töölkäimine paneb mind end täiskasvanuna tundma. Tean, mida tahan, kes ma olen ja mida teen, muidu oleksin tavaline õpilane, kes elab vanemate kulul, lihtsalt teises linnas.
Järelsõna
Käesolev lugu sündis intrigeerivast taotlusest ööklubijuttudega lugejaid meelitada. Mida rohkem end Triini eluga kurssi viisin, seda rohkem sain aru teema tegelikust tähtsusest – see artikkel on kiituskiri kõigile õpilastele, kes hea hariduse nimel on sunnitud varast täiskasvanuelu elama ning selle arvelt alati akadeemiliselt särada ei suuda. Olla 24 tundi hõivatud, ellu jääda ning veel targaks saada, on lihtsalt kõrgem tase!