Lisette Kivisild & Lisanne Pappel
Illustratsioonid: Hedda Saare
Kevadel, kui saabus ootamatult koroonakriis ja kogu meie koolipere oli sunnitud jätkama oma õppetööd distantsõppel internetipõhises keskkonnas, veetsime tunde oma eludest arvutite taga Zoomi või Discordi kontakttundides. Esmalt harjumatud ja võõrad õppekeskkonnad kujunesid käepärasteks juba nädalatega ning maikuuks oli selline õppekorraldus meie kõigi jaoks juba tavapärane. Oleme sellele kummalisele ajale tagasi vaadates kokku pannud naljaka ja nostalgiast tulvil artikli, mis sisaldab mitmeid vahvaid lugusid nii õpetajatelt kui ka õpilastelt, kes olid lahkesti nõus oma mälestusi seoses koroonaaegse perioodiga kogu kooliperega jagama.
11. klassi õpilane L.V. rääkis, et sattus distantsõppe ajal kahel korral üksinda Zoomi keskkonna vahendusel õpetajaga tundi. Ühel korral oli ta olnud õpetaja Jane Jostovi matemaatikatunnis ja teisel korral füüsikaõpetaja Voltri omas. Lotta leidis, et neid nii-öelda üle elatud tunde sai võrrelda eratundidega. Ka mul (Lisette Kivisild, 11.e klass) avanes võimalus ühel korral õpetajaga üksinda Zoomi tundi veeta. Tegemist oli projektikirjutamisõppe kursusega, mida on võimalik võtta isikliku huvi korral, ning mille läbiviijaks on meie kooli rahvatantsuõpetaja Liina Sauk. Olles temaga juba varasemalt rahvatantsuga seoses kohtunud ja tuttav, ei olnud tegemist sugugi mitte ebameeldiva, vaid hoopiski väga vahva ja naljaka tunniga.
Enne, kui ma räägin oma loo, tutvustaksin õp Sauki pisut ka neile, kes temaga kunagi varem kohtunud ei ole. Ta soovis kaugõppe ajal aktiivset osavõttu tundidest, nagu eeldavad seda ilmselt ka kõik teised meie kooli õpetajad oma õpilastelt. Samuti soovis ta näha Zoomis tundi läbi viies õpilaste nägusid. Suuri plusspunkte teenis õpilane ka siis, kui vastas tema esitatud küsimustele.
Ühel maikuu päeval olin ma minemas projektikirjutamisõppe tunni arvelt juuksurisse. Pärast kahe kuu pikkust ootamist ja läbirääkimisi sain lõpuks juuksuri juurde aja, seega oli see mulle väga oluline. Viisaka õpilasena informeerisin Stuudiumis Zoomi tundi hilinemisest ka õpetaja Sauki ning tõin vabandusena välja “isiklikud põhjused”. Olles minu kirja näinud, vastas ta, et sellest ei ole midagi, seega hiljem Zoomi sisse logides arvasin, et keegi ei märkagi mu ootamatut sisenemist. Pidin üllatuma ‒ selgus, et kõik olid tunnist juba ammu lahkunud. Nüüd olin sattunud sinna tundi õpetajaga kahekesi, tema ühel pool ekraani pabereid täites, mina teisel pool ekraani värv peas juuksurisalongi diivanil teed juues. Kui Liina mind nägi, ütles ta kohe naeratades: “Oi, tšau Lisette! Oh, oled juuksuris, jah? Tead, ma olen ka mõelnud, et peaksin ise samuti juuksurisse minema. Juur on siin kodus istumisest ikka halliks läinud.” Olin pisut segaduses ja kohmetu, kuid tervitasin teda samasugusel hääletoonil ja vabal olekul. Jäime õp Liinaga Zoomis 20 minutiks elulistel teemadel jutustama. Minu jaoks oli tegemist väga uudse ja huvitava olukorraga, sest tavaliselt, kui olen juuksuri juures värv peas istunud, olen sorinud ringi sotsiaalmeedias või lugenud laual Kroonika uue kuu numbrit.
Ka Karoliine Inselbergil, samuti 11.e klassi õpilasel, meenus huvitav lugu seoses ühe õp Rootsmaa geograafiatunniga. Õpetaja Vaike Rootsmaa oli unustanud Zoomi tunni läbiviijana heli lubavale nupule klikkida, seega ei kuulnud kogu klass õpetajat ega tema meid. Ta lihtsalt jätkas tundi, mida saime tema suu liikumisest videopildis järeldada. Kirjutaisme Zoomi kommentaariumisse, et teda ei ole kuulda, kuid ta ei märganud kirjutatud sõnumeid. Korraga tuli mu klassiõde Regina Kuznetsova (11.e) geniaalsele mõttele kirjutada A4 paberile trükitähtedega “ME EI KUULE TEID”, lülitada sisse oma esikaamera ja seda lehte õpetajale näidata. Hoolimata sellest, et kiri paistis õpetajale peegelpildis, märkas ta seda, ning kogu ettevõtmine oli edukas. Meie geograafiatund jätkus ühes heliga.
Sandra Oksaarel, meie kooli eesti keele õpetajal, meenus vahva lugu distantsõppe ajast, mida ta oli nõus kõigiga jagama. Õpetaja Oksaar sai endale kevadel kahe kuu vanuse armsa koerakutsika, kelle suur mängutuju ja ülemeelikus segasid Zoomis kontakttundide läbiviimist. Seetõttu oli kutsikas tavaliselt tunni ajal teises toas. Ühel korral sai kutsu kõrvaltoast kuidagi välja ning asus kohe maas seisvate lillepottide kallale. Õpetaja oli kohkudes koera lillepottide juurest ära ajama tormanud ning haaranud kaasa ka oma sülearvuti, sest tund ju käis, koerakutsikas jooksis aga rõõmsalt mööda elamist. Terve selle aja oli õpetajal sülearvuti esikaamera sees olnud ning õpilased oma kodudes nägid seda tralli pealt. “Näitasin neile, kuidas mul pesu kuivab ja millised mu toad välja näevad ‒ nagu oleksin neile oma maja tuuri teinud,” sõnas ta sündmusi tagantjärele meenutades.
Meie klass (11.c) oli üks vähestest õnnelikest, kes sai peaaegu iga päev korraliku naeruteraapia, elades kaasa Voltri ja tema laste koomilistele seiklustele. Ei möödunud ainsatki füüsikatundi, kus me ei oleks kuulnud laste lustakaid hääli ja õp Voltri tüdinud ohkeid, kui oli vaja jälle lastele riideid selga otsida, kedagi sülle võtta või uuesti seletada, miks ta peab praegu “tädide ja onudega” rääkima. Eriti eredalt meenub üks juhtum, kus Voltri väike tütar keset tundi isa kabinetti tormas ja valjuhäälselt issit nõudis. Voltri püüdis teda viisakalt ja rahulikult minema ajada, kuid jäi vait, kui tütar ütles: “Telekas läks katki.” Eks alguses arvas Voltri, et arvatavasti lihtsalt pult ei tööta või on mõni muu ebaolulisem probleem, seega püüdis ta lihtsalt tunniga edasi minna. Tüdruk ei jätnud jonni, ning kui Voltri tütrelt päris, mis juhtus, sai ta uuesti vastuseks: “See on katki.” Erinevalt tavapärasest oli tütar seekord nagu veidi häbelikum ja tundus, et midagi oli tõesti juhtunud.
“Ma tulen pärast vaatan,” ütles Voltri ja proovis oma loengut jätkata.
“Jah, aga see on katki.” Järgnes väike paus. “See kukkus maha.”
Umbes kümme pikka sekundit püsis Voltri nägu liikumatuna ning ei kostnud mitte ühtegi sõna. Võime vaid aimata, millised mõtted tol hetkel tema peast läbi sööstsid. Igatahes jätkas ta tundi, nagu oleks see kõik täiesti igapäevane. Kas tegemist oli allaandmise või olukorraga leppimisega, ei tea keegi siiamaani. Tunni lõpus suutis ta jälle naeratada, ja meile head aega soovides pomises, et eks tema läheb siis oma televiisorit parandama.
Ükskõik, kui palju ootamatuid probleeme oli, Voltri lapsed olid ikka enamasti väga vahvad ja tõid igasse tundi rohkelt nalja ja naeru. Kogu selle komöödia võiks kokku võtta Voltri enda kuldsete sõnadega: “Lapsed on elu õied.”
Seevastu klassivennal Mihkel Mahlal (11.c) juhtus üks üpris tüüpiline apsakas. Meil oli parajasti Zoomis õpetaja Oksaarega eesti keele tund. Kõne ajal unustas Mihkel oma mikrofoni välja lülitada ja kogu klass sai naerda, kui keset õpetaja loengut tuli Mihkli isa temaga pahaaimamatult rääkima. Nimelt päris isa, kas poeg süüa tahab. Mihkel vastas eitavalt, kuid enne, kui keegi jõudis talle märku anda, et ta oma mikrofoni välja lülitaks, jõudis isa veel küsida: ”Aga kas sa vorsti tahad?”
Kogu see argine vestlus vorstist ja muust tundus õpetaja Oksaare õigekirjareeglitest rääkimise taustal kuidagi jaburalt humoorikas. Lisaks sellele meenub tund, kus Mihklil õnnestus, nagu ka õpetaja Oksaarel, demonstreerida meile oma kodu. Kõne alguses oli Mihkel hämaras toas, poole tunni pealt läks tema ekraan mustaks ning järgmisel hetkel istus ta juba kusagil katusel ning taevas sõudsid kaunid valkjad pilved. Mõne aja pärast nägime jälle teda oma hämaras toas ning seekord oli tal müts peas. Värvikad kaadrivahetused tekitasid tunde, et vaatasin hoopis mingit filmi, mitte tavapärast distantsõppe tundi.
Ekraani taga tegutsevad õpetajad ei toonud rõõmu ainult õpilastele, vaid ka nende teistele pereliikmetele. Minu klassiõel Noral oli Carita Hommikuga matemaatikatund ning seda kuulis ka läheduses askeldav ema, mille peale ta kommenteeris: “Teie õpetajal on ilus hääl!”
Sellised olid distantsõppe parimad palad. Loodetavasti saite koos meiega naerda, ning ehk meenus ka endal mõni koomiline ning tore lugu. Kuigi elame ajal, kus kõik on pidevalt muutuv ja ettearvamatu, on distantsõppe helgem külg kindel: igav ei hakka mitte kunagi!