anonüümne
Mälu. Mäletamine. Inimesed teavad, kuidas süüa, juua, rääkida, õppida. Seda kõike võetakse (nii) iseenesestmõistetavalt. Ei pruugita isegi mõelda sellele, et kunagi ei suudeta neid asju teha. Enamik inimesi ei oska tõenäoliselt dementsuse märke näha, mis on loogiline, sest neile pole seda ka õpetatud. Kuid mis saab, kui lähedane ei tea enam, kus ta on, kes ta on ega mäleta oma laste nimesid?
2018. aastal diagnoositi mu vanaemal hilise algusega Alzheimeri tõbi. Ta sattus 2016. aastal kõhuvaluga EMOsse ning enamik arste ei märganud midagi. Üks (!) arst mainis, et vanaema käitus veidi “kummaliselt”, kuid see võis ka valust olla. Ilmselt olid dementsuse märgid juba olemas, kuid keegi ei osanud neid veel tähele panna.
Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. See tähendab, et ajufunktsioonid – mõtlemine, mäletamine, arutlemine, planeerimine – halvenevad.
2018. aastal sai meile selgeks, et peame asja uurima hakkama, sest vanaema olukord oli järsult halvenenud. Ta ei osanud või mäletanud enam süüa teha, asetas asju valedesse kohtadesse ning ta sõnavara vaegus. Arsti juures esitati küsimusi, tehti teste ja uuringuid ning aasta keskpaigas pandi diagnoos. Dementsuse süvenemisel ei ole inimene võimeline igapäevaselt toimetama ja on ka ise sellest häiritud. Samuti võivad muutuda nii tema käitumine kui isiksuse omadused.
Alzheimeri tõvega võivad kaasneda apaatsus ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda ja ümbritseva suhtes ning depressioon. Hilisemates haiguse staadiumites võivad lisanduda psühhootilised seisundid (ärrituvus, vägivaldsus, vaenulikkus). 2019. aastal diagnoositi vanaemal depressiooni sümptomitega ärevushäire. See oli huvitav. Tavaliselt ütleksid mu vanaisa ja ema selle kohta lihtsalt, et keegi “langes musta masendusse”. Mäletan, kuidas ma ei tahtnud vanaemale-vanaisale külla minna, kui maal käisime, sest kartsin valu ja leina, mis kaasnes. Ma ei tahtnud vanaema ärritada ega endast välja ajada.
See on loomulik, kui inimeste mälu vanemas eas halveneb. See ei pruugi olla ja tõenäoliselt ka pole Alzheimer ega dementsus. Vanemas eas toimub loomulik mälu halvenemine aeglaselt, inimesed võivad unustada nimesid või telefoninumbreid, kuid üldjuhul leiavad nad viisi, kuidas need meelde tuletada. Dementsuse puhul halveneb mälu kiiresti, probleem süveneb intensiivsemalt. Inimene unustab rohkem ja tal on probleeme lahenduste leidmise ja asjade läbimõtlemisega.
Kuskil 2019. ja 2020. aasta vahel ta läks. Ta on siiani elus, aga ta pole enam tema ise. Ta ei ole võimeline ise otsuseid langetama, süüa tegema, rääkima, sööma jms. See vanaema, keda ma tundsin, on kadunud. See vanaema, kellega käisime mu lapsepõlves turul, ostsime juustu ja uusi hilpe, müüsime kanamune ja veetsime toreda hommikupooliku Rõngu putkades, on läinud. See vanaema, kes oli armas ja samas range, hoolitsedes oma laste ja lastelaste eest igal hetkel. Seda vanaema ei ole enam.
On vanaema, kellelt ei tea, mida oodata, sest iga päev on erinev. Vanaema, kellel võib tulla “võõra” inimese tuppa astumisest tohutu ärevushoog või hoopis naeratus. Vanaema, kes võib ootamatult karjuma hakata või sind hoopis kallistada. On vanaema, kes istub päevad läbi kodus, asetab asju valedesse kohtadesse ega mäleta oma laste nimesid.
Ma istun jõuluvaheajal siin, oma voodis, ja loen digiloost vanaema arstivisiitide väljavõtteid. Ma ei tee seda sellepärast, et oleks lõbus seda kõike uurida. Huvitav on küll, aga ka see ei ole peamine põhjus. Uurin ja kirjutan sellest, et leida rahu ning olukorraga leppida. Teen seda, sest mul on valus, kui vanaema ei tea mu nime. On valus, kui ma näen, kuidas ta endast välja läheb, sest vanaisa pole temaga samas ruumis. On valus leinata oma lapsepõlve Võrtsjärve ääres. Kirjutan oma kogemusest, et te teaks, et te ei ole üksi, kui teie lähedasel on dementsus.
Isegi kui tema end ei mäleta, mina mäletan. Ma tean, kes ta oli, kes ta on. Ta on soe inimene, kes soovib kõigile parimat. Ta on kogu oma elu vaeva näinud, et oma lastele kõike vajalikku pakkuda. Mina ei kavatse teda unustada, sest kui rollid oleks vahetatud, ei unustaks ta mind ka. Senikaua, kuni teda mäletan, elab ta minus edasi.
Kas te teadsite, et kui inimese lähedasel on dementsus, algab leinastaadium juba diagnoosi saamise hetkest? Praeguseks hetkeks olen oma vanaema leinanud viis aastat.
Ma kirjutasin täna ühele lipikule viis leinafaasi. Need tuletavad mulle meelde, et see ei ole kummaline, et end niimoodi tunnen. Ma tunnen, et kogu mu lapsepõlv kukub kokku.
On valus leinata aega, kui lapsepõlves vanaemaga panged kätte võtsime ning kummikutega lauta kanamune korjama läksime. Aitasin tal nende väikses köögis süüa teha ning tundsin end kasulikuna. Valus on mõelda neile hetkedele, kui olime maasikapõllul marju korjamas ja olin õnnelik. On valus leinata õnne.
Ma ei kujuta ette, mis tunne tal olla võib. Olla lõksus kehas, mis on aastakümneid elanud. Kogenud kõige imelisemaid ja hirmutavamaid hetki ja nüüd neid mitte mäletada. Olen viis aastat kartnud, et mind tabab ühel hetkel sama saatus, mis tabas mu vanaema. Mu ema ütles, et tõenäosus, et Alzheimeri tõbi on ka vanaema lähedastel, on väike, umbes 5%. Ma ikka muretsen. Kui vanaemal on Alzheimer, siis on ju üsna tõenäoline, et ka minul kujuneb see välja. Kardan unustada.