Reti Tauts
Olen tahtnud välismaale õppima minna alates 5. klassist. Ma ei tea, mis see täpselt oli, mis mind Eestist välja tõmbas. Võib-olla täiesti teistsugune elukeskkond või võimalus iseennast rohkem arendada. Mis tahes see põhjus ka poleks, sai välismaale õppima minek üheks minu eesmärgiks.
Esimene koht, kuhu minna tahtsin, oli Ameerika Ühendriigid. Hakkasin end sealse koolisüsteemiga juba põhikoolis kurssi viima. Tutvusin koolide ja õppekavadega ning uurisin, mida täpselt tegema pean, et sinna minna. 2018. aasta Intellektikal sain tutvuda organisatsiooniga Education USA, mille eesmärk ongi abistada gümnasiste ülikooliavaldustega. Sama aasta suvel käisin ma esimest korda USAs reisil, kuid tagasi tulles olin natuke segaduses, kuna mõistsin, et minu tulevik ei ole siiski Ameerikas.
Pärast pisikest identiteedikriisi otsustasin lähemalt tutvuda Inglise ja Hollandi ülikoolidega. Valisin just need kaks Euroopa riiki, kuna need pole kodust liiga kaugel ning mõlemad pakuvad laias valikus ingliskeelseid erialasid. 11. klassi jooksul käisin erinevatel üritustel, kus tutvustati välisülikoole ning neisse kandideerimist, mida korraldasid kaks organisatsiooni: Dream Foundation ja Bellnor. Need kaks nime tasub kindlasti meelde jätta, kui oled huvitatud välismaale minemisest. Üritustel ning loengutel käimine aitas mul teha lõplikku otsust välismaale õppima kandideerimise osas.
Järgmisena hakkasin lähemalt tutvuma Hollandi ja Inglise ülikoolidega. Juba enne riikide väljavalimist olin otsustanud ülikoolis õppida kommunikatsiooni, kuna mind huvitab ajakirjandus, rahvusvaheline suhtlus ning meedia. Esimese asjana otsisin üles need koolid, mis seda eriala õpetavad. Uskuge või mitte, kõige mainekamad ülikoolid Inglismaal üldse sellist eriala ei pakugi. Registreerisin end ka nõustamisele Tallinnasse Dream Foundationi kontorisse, et saaksin tutvuda kandideerimisprotsessiga. 12. klassi alguseks olin välja valinud kuus kooli: viis neist Inglismaal ja üks Hollandis.
Kõige raskem osa kandideerimise juures oli avalduste komplekteerimine. Inglismaa süsteem on lihtne: tuleb teha kasutaja UCASi keskkonda, valida välja kuni viis kooli ning eriala, kirjutada valmis 800-sõnaline motivatsioonikiri ning leida inimene, kes kirjutaks soovituse. Hollandi puhul tuli lisaks kõigele eelmainitule lisada ka CV, hinneteleht ja keeletesti diplom. Motivatsioonikirja kirjutamine oli raske ning võttis aega. Väga keeruline oli piisavalt väheste sõnadega ülikoolidele selgeks teha, miks just mina olen kõige õigem kandidaat. Kui saaksin ajas tagasi minna, oleksin nende kirjutamist alustanud juba varem, näiteks suvel, et oleksin oma lõpliku kirjaga täiesti rahul.
Mõlemad avaldused saatsin ära 29. novembril. Esimene vastus tuli juba kaks päeva hiljem Newcastle’i ülikoolilt, mis otsustas mind vastu võtta tingimusel, et minu riigieksamite tulemused on kõrged. Järgmiste nädalate jooksul sain vastused ka Leicesteri ja Liverpooli ülikoolidelt, mille vastuvõtutingimused olid enam-vähem sarnased. Samuti sain ka teated, et Nottinghami ning Leedsi ülikool ei soovi mind oma ridadesse. Kõige tähtsam päev oli aga 13. detsember, kui sain teate, et olen vastu võetud Amsterdami ülikooli kommunikatsiooni teaduste erialale. Ma ei suutnud alguses seda uskuda, kuna olin eeldanud, et nii mainekas kool soovib kandidaadilt veel intervjuud või erialakatset, aga ei. Minu e-postis seisis kiri vastuvõtust ning praeguste plaanide kohaselt saab sellest sügisest minu uueks koduks Amsterdam.
Kuna ka mõnel Sihkri lugejal võib olla plaan minna välismaale õppima, toon siin välja mõningad nõuanded, mida tasuks silmas pidada:
Välismaale ülikooli minek on keeruline ja aeganõudev protsess, mida tuleb võtta tõsiselt. Kui valid riiki, siis ära vali esimest ettejuhtuvat, vaid kindlasti tutvu ka sealse kultuuriruumi ning keelekeskkonnaga. Lisaks tasub silmas pidada, et mõned riigid nõuavad viisat, mille taotlemine võib võtta kaua aega. Kui kandideerid Euroopa ülikooli, soovitan avaldustega alustada juba sügisel. Kui sul on võimalus, siis kindlasti külasta ka kohta, kuhu minna soovid, kuna sageli on tegelikkus täiesti erinev pildist, mida näeme arvutiekraanil.
Üks olulisemaid samme on eriala valik. Kui sa ei tea, mida õppida tahad, siis soovitan teha paberile kaks tulpa õppeainetest: nendest, mis sind huvitavad, ja neist, milles sa hea oled. Lisaks sellele pane kirja, mida sa vabal ajal teed: milliseid raamatuid loed või filme vaatad. Enda huvialade analüüsimine aitab sageli leida selle valdkonna, mis sind tegelikult köidab. Kui oled suuna kätte saanud, siis tutvu välja valitud riigi ülikoolidega. Vaata, kas nad pakuvad seda eriala või mingit variatsiooni sellest. Tutvu kindlasti lähemalt ka õppekavaga, et teha kindlaks, kas eriala pakub ikkagi seda, mida otsid.
Kui oled tutvunud erialadega, vali välja ülikoolid, kuhu soovid kandideerida. Ära vali väga paljusid ülikoole, kuna hiljem võib lõpliku otsuse tegemine raskeks muutuda. Kindlasti tutvu ka ülikooli endaga. Vaata, kui kõrged on õppemaksud ning kas kool jagab ka stipendiume. Loomulikult jälgi ka oma eriala sisseastumistingimusi.
Nagu näha, siis välismaale ülikooli kandideerimine pole sugugi võimatu. Lihtsalt tuleb olla enesekindel ja proovida. Soovin kõigile, kes proovivad välismaale ülikooli minna, palju edu ning jõudu. Unistage suurelt, sest kes teab, võib-olla kunagi võivad need unistused täide minna!