Kirjutas Heleriin Peterson
Kord tuul kattis maad kohas, mis niikuinii kunagi tuuleta polnud olnud. Maa oli vilunud tuuletaluja. Ja tuul maatallaja. Ühe tuule kohta oli tavatult tavaline nõnda põhjalikult maad katta.
Tallas ta puid ja soopas läbi orgude. Orus polnud aga tuulel palju lihvida, selletagi mõhnad lamedad ja rabad lagedad. Niisiis tuul tõusis, tiibles jälle üles taeva alla. Looritas ta hüvakule ja siis vastupidi vasemale, tuule suund kulges piki tühje tuulekoridore mööda merd ja välju. Vahel ulus tuul veidi igavusest ja lennutas enda rõõmuks lehti. Hooti tegi iseendaga võidu silmapiirini ja tagasi ning lõõtsus siis suurest puhumisest. Vahel isegi lõikas keset võistuajamist ranniku nurkadel – kui tundus, et jõud peatselt raugeb. Tuulel polnud aimu, kuidas õigesti oma aega veel tuulde pillata oleks saanud. Kelle järele sai ta ikka tuulata, kui oli ihuta ja üksi?
Nii kulusid laiud ja laamad, kuni tuul ühel päeval hetkeks vaibus. Ta oli tundnud uduõrna lainet, viivulist võnget – heli, mis oli nõnda ilus, et tuul otsustas kanda seda endaga kaasas kuni koidikuni. Järgmistel päevadel leidis tuul uusi helisid ning viis neid endaga rännakutele. Ometi kord laskus tuul jälle ojaäärsesse orgu, alla metsade mesti, haljaile heinamaile. Ja iga päevaga oli tuul vähem üksi, sest teda ootasid inimesed, soovides kuulda tuulelt oma kaaslaste lugusid.
Nüüd aga tekkinud tuulel mure – tunda oli mitmete maade võbinaid. Tuul tõi kõik hääled kohale ja segas neid kokku, sest egas enam saanud aru, mis üht ja mis naasukest laastu. Puhusid uued tuuled. See tuulele küll meeldis, sest nüüd oli kuulda veel kaugemaid hääli ja rohkemaid laule. Aga sellel maal, mis kunagi polnud tuuleta olnud, liikusid rahutud iilid. Kas siis nende maa keel pidi niimoodi omale igavikku otsima, kaotades ilmet iga kontvõõrast tuulehõngu haaval?
Isegi tuul ei teadnud, kuhu poole end tulevajal pöörata.
