Intervjueerisid Marili Aru ja Karola Steinberg
Neil, kel on õnnestunud kiigata õpetaja Heli Tuopi matemaatikaklassi, võivad ruumis märgata lokkavat rohelust. Riiuleid ning aknalaudu kaunistavad omalaadsed potitaimed, üks uhkem kui teine, ning stendidel ronivad grandioossed vahalilled. Kuigi taimed on üsna tavaline sisustuselement, väärib matemaatikaklassi healoomuline džungel aga eraldi tähelepanu. Otsustasime ühel teisipäeva päikselisel varahommikul võtta ette ekspeditsiooni ruumis 307 võrsuvasse botaanikaaeda ning vesta rohenäpust õpetajaga pisut juttu tema kollektsioonist, kevadest ja elust üldiselt. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka matemaatikast.
Legendaarse taimekollektsiooni algus
Kell 8.45 astume punktuaalselt klassi ning särasilmne õpetaja Tuopi on valmis meid viima klassisisesele rännakule. Klassis valitsev hommikupäike toob eriti esile ruumi rohelisema poole. Esmalt selgub, et peaaegu mitte ükski taim pole spetsiifiliselt matemaatikaklassi kaunistamiseks ostetud. Selgub, et kurja juur on õpetaja kass. Iga taime tutvustamise järel kordub lause „See on muidugi see, mida kass armastab” või „Seda taime armastab ta süüa”. Pärides kassi nime järele, vastab Heli, et ta kassil polegi nime: „Kass on kass.”
Ühesõnaga, taimed on lihtsalt põgenenud krutskeid täis kodulooma eest või pole need ei õpetaja ega ka Heli ema koju ära mahtunud. Kollektsioon sai alguse, kui õpetaja klassiruumi enda käsutusse sai – pärast seda ongi taimed riburada pidi jõudnud kolmanda korruse valgusrikkase klassituppa, kus nad saavad matemaatikaõpetaja hoolsa käe all võrsuda.
Taimede hoolitsemise ABC
Ruumis olevaid taimi uhkelt eksponeerides nimetab õpetaja mängleva kergusega keerukaid nimesid. On tunda, et tegemist on eksperdiga. Riiuleid kaunistavad näiteks Kalanhoe, Tradenskansia, Portulak-turdleht (rahvakeeli ka rahapuu) ning laua peal naudib päikesekiiri kolossaalsete mõõtmetega lehvikpalm. Heli selgitab, et selle sai ta kingitusena oma eelmiselt klassilt. „Kui tulime ERM-ist ära, siis see oli ikka tohutult raske. Kujutad ette, sul on lõpetamisel tohutult lilli ja siis on sul see suur pott ka käes,” naerab õpetaja.
Kerkib üles aga küsimus, kes taimede eest hoolitseb, kui suvi kätte jõuab. „Ütleme nii, et viimasel suvel sai Peeter kastmisega juba päris hästi hakkama,” tõdeb Heli uhkuse noodiga. Eelmistel suvedel oli Peetril tendents ülehoolitseda: mõned taimed uputati ära ning teised jäeti hoopiski kastmata. Eelmine suvi kirjutas Heli aga detailse juhendi, kuidas taimede eest hoolitseda. „Ja ta sai väga hästi hakkama! Tulin tagasi nagu „Vau!”, mitte ükski lill polnud ära surnud”. Selgub, et kooli majandusjuhatajal on peidus varjatud andeid botaanikuna.
Soovime ka teada, mis on taimede eest hoolitsemise nišš. Vastus on Helil kohe varrukast võtta: „Esimene samm – näpp mulda. Kui tuleb ikka niiskust vastu, siis pole mõtet veel kasta, eriti, kui on tegemist paksulehelistega.” Tuopi sõnab teadlikult, et kuivus isegi pigem ärgitab õitsema. Algajatele rohenäppudele ta soovitabki just Drodenskansiat või Portulak-turdlehte – neid on võimatu ära kuivatada.
Kirgi täis kevad
Õpetaja Tuopi silmad löövad siiralt särama, kui küsime, mida tähendab talle kevad. Tema jaoks on kevadkuud ilmselgelt seotud aiatöödega. „Ma nädalavahetusel kiirustasin maale, et saaks juba peenrad ilusaks teha ja näpud mulda panna,” ütleb Heli õhinal. Ta seletab: „Mul on vastupandamatu kirg lillepeenarde vastu. See tunne, kui sa teed nad korda ja siis pärast vaatad, kui ilusad need on!” Lisaks nendib ta, et aias askeldamine on väga teraapiline, sest näed koheselt oma töö jälgi. Heli jookseb peagi oma telefoni järele, et meile näidata oma ema juures maal olevaid roosipõõsaid, kiviktaimlaid ning aialappi.
Mitte ainult näpud mullas
Õpetaja Helile meeldib väga ka käsitöö ning remontimine. Ohates ütleb ta aga, et sel suvel peab ta vist selle töö vahele jätma, sest eelmisel saigi liiga palju rassitud. „Remondiga on ju nii, et ühest otsast alustad ja ei saagi lõpetada – käidki terve korteri läbi,” muigab Tuopi. Õpetaja sõnul ta värvib, tapeedib ja pahteldab – kogenud renoveerija!
Käsitöö harrastajana on Heli praktiline. Ta koob mütse, salle ja kindaid. Meid huvitab, millistes mustrites õpetajale kududa meeldib, ning nagu reaalainete-lembesele inimesele kombeks, vastab ta, et mõtleb mustrid ise välja. Viskame nalja, et õpetaja peaks tegema raamatu „Heli Tuopi kindakirjad”.
Samuti käib Heli agaralt jooga-pilateses, et hoida nii enda vaimu kui ka füüsist erksana. Nüüd on ta juba viis kuni kuus aastat alaga tegelenud. Ta lisab siiski, et jooga-pilates pole päris jalad-kaela-taha-jooga, see on ka omaette lihastreening. „Tekib parem rüht, parem enesetunne ja siis käid trepist, pole vaja liftiga sõita.”
Praktiline joon on läbiv ka Heli raamatuvalikus. Armastusromaanid, kriminullid, ulmekad, isegi elulood ei ole väga õpetaja tassike teed. See-eest on meelispalaks populaarteadus, kust saab alati midagi uut teada. Õhtuti lehitseb ta praegu „Keemia õhtuõpikut”, mis on tema meelest huvitav ja mõnus meeldetuletus, ning ka „Kovisiooni käsiraamatut”, et saada paremaks mentoriks. Raamatute lugemise kohta ütleb ta ise nii: “Pärast raamatu lugemist pean olema parem või targem inimene”. Heli lausub, et kooliajal jätsid talle väga sügava mulje näiteks Ristikivi tüvitekstid ja Goethe „Faust”.
Matemaatikaõpetaja rõõmud
Matemaatikaklassi õhkkond veeretab teema naturaalselt ka koolile ja õpetajaametile. Kui küsisime õpetajalt, kas matemaatika on teda huvitanud terve elu, vastab ta jaatavalt. Tema jaoks oli see niivõrd lihtne ja enesestmõistetav, et ainet ei pidanudki väga õppima. „Tegelikult ma juba kooliajal õpetasin teisi, nii et õpetajaks hakkamine oli loogiline asjade käik,” hakkab Heli mõtisklema. Küll aga meenutab Tuopi naljatades, kuidas ülikool oligi vaid teoreem teoreemi otsa. „Algul läksin õppima ja mõtlesin, et noh, ülesanded lähevad keerulisemaks, aga äkki polnudki enam arve – ainult tõesta!” muigab ta. Seevastu ütleb naine, et ega tal ka teoreemidega väga raskusi polnud, sest neid ei pidanud pähe õppima nagu luuletust.
Soovime, et õpetaja jagaks viimaks, mis talle enim rõõmu õpetajaametis valmistab. „Teate, mulle pakub rõõmu see, kui ma mõtlen praegustele 12ndikele. Millise arengud nad läbi on teinud – lihtsalt vaimustav! Ma olen nagu „vau”, nad on nii ägedad!” vastab Heli puhtsüdamlikult. Tema meelest on nii tore, kui on näha, et kõik on valmis pusima. Õpetaja ironiseerib, et kutsub nad praegustele 11ndikele rääkima. Vestluse käigus selgub raudne tõde: kõige olulisem on järjepidevus ning iga sammu enda jaoks lahtimõtestamine. „Kui sa nendele miksidele vastuse saad, hakkad asjadel vahet tegema.”
Peagi hakkavad matemaatikaklassi uksel kõlama koputused ning ka kell kuulutab tunni peatset lõppu. Küsime lõpetuseks, mis õpetajat igapäevaselt motiveerib. Ta vastab lühidalt: “Ma olen pedant!” Esiteks peab Heli oluliseks puhtust ja korda, et ennast hästi tunda. Samuti rõhutab ta seda, et lõppude lõpuks peab igaüks endas ise leidma edasiviiva jõu. “Kui tuled õpilaste ette, mis peaaegu on ju monoetendus, siis tuimalt olles ei tule klass ju kaasa,” nendib ta. “Midagi muuta – see motiveerib.”