Eneli Semilarski
Fotograaf Anete Jürgens
Õpetaja Einike Reinvelt on üks väheseid õpetajaid, kelle käe all saavad kõik tänased Jaan Poska gümnaasiumi õpilased õppida. Kes tema tunnis on käinud teavad, et tal on varrukast võtta mitmeid lugusid oma kooliajast, aga kas me teda ka päriselt tunneme?
Õpetaja Reinvelt on sündinud Läänemaal, kust on pärit tema isa. Seal elas ta oma esimesed kaks eluaastat. Peale seda kolis aga perega Tartumaale ning nüüd on ta siia ka jäänud. Tema ema on pärit Peipsi äärest. Kodust sai õpetaja kaasa kohusetunde ning korralikkuse. Kõik asjad, millega alustati, tuli korralikult ära teha, meeldis või mitte. Need väärtushinnangud avaldusid lisaks kodustele toimetustele ka õpingutes ning püsivad tänapäevalgi. Nagu õpetaja ise ütles: “Ma võisin küll viimase hetkeni venitada, aga tähtajaks said asjad alati esitatud.”
Haridustee on Reinveldil seotud Tartuga. Siin alustas ta oma kooliteed, tollases Tartu XI 8klassilises koolis (tänapäeval asub selles hoones Tartu Kesklinna Kool) ning tema keskkooliaastad möödusid A. H. Tammsaare nimelises Tartu I Keskkoolis (tänane Hugo Treffneri Gümnaasium). Samuti käis õpetaja ka ülikoolis Tartus. Peale ülikooli lõpetamist, kui eksamtehtud ja diplomitöö kaitstud, hingas õpetaja kergendatult. Reinvelt meenutas: “Jumal tänatud, ei ühtki tööd ega eksamit enam. Tänaseks on elu aga näidanud, et õppimine ei lõppe kunagi.”
Esialgu sai temast hariduselt keemiaõpetaja, siis füüsika- ning seejärel ka põhikooli matemaatikaõpetaja. Mitmed koolitused ja projektid on võimaldanud õppida ka Eestist väljaspool, aga traditsiooniline haridus on seotud ikka Tartuga. Vabal ajal on ta osalenud mitmetel küpsetamise ja toiduvalmistamisega seotud kursustel Tartu Rakenduslikus Kolledžis. Lihtsalt sellepärast, et saada vaheldust ja põnevust.
Kooliajast on õpetajal erinevaid mälestusi. Üheksandas klassis (tänapäeval kümnes) otsustati üheskoos, et keegi päeva viimasesse tundi ei lähe. Mõeldud ‒ tehtud. Keegi klassist tundi ei ilmunud. Järgmisel päeval uuesti kooli minnes võttis klassijuhataja kõik õpilased ükshaaval ette, proovides välja selgitada, kes selle algatas. Ükski õpilane aga kedagi välja ei andnud ning karistus jäi saamata. Muidu oldi ikka tubli klass, kes "klassiviisiliselt" ei puudunud. Kool oli ka erinev tänapäevasest, see tulenes ilmselt Nõukogude kinnisest ja ideoloogiliselt kontrollitud ühiskonnast. Näiteks olid riidehoiud lukus ning koolimaja ukse juures valvas “kuri” koolitädi, kes tundide ajal õpilasi koolimajast välja ei lasknud. Kui vahel õnnestuski välja lipsata, siis käidi ikka poes näksimist või kommi ostmas.
Kuidas või kunas sündis otsus hakata keemia õpetajaks, seda Reinvelt ei mäleta. “Ei oskagi niiviisi öelda, ma mõtlesin selle peale…need huvid on kogu aeg olnud kuidagi loodus- ja reaalteaduste poole kaldu.“ Tol ajal tehti küll selliseid kutsesobivusteste (tänapäeval akadeemilise testi moodi) viimases keskkooli klassis, kus hinnati n-ö loomuomadusi, intelligentsust, matemaatilisi, loodusteaduslikke ja humantiaarseid võimeid.
Kui tulemused teada saadi, uuriti õpilase enda ideede kohta, kuhu edasi õppima minna. Siis pakkus Reinvelt välja loodus- ja majandusteaduse valdkonnad. Nende tulemuste põhjal öeldi aga, et majandusteadus ei ole päris tema teema. Kui õpetaja peale keskkooli lõpetamist uuesti koolimajja oma dokumentidele järele läks, et need ülikooli viia, kohtas ta kooliõues direktorit, kes küsis, mis nüüd edasi saab. Sellele tuli kiire vastus, et plaan on minna Tartu Ülikooli keemiat õppima, et õpetajaks saada.
Keemiaõpetaja amet ei olnud aga õpetaja Reinveldi esimene töökoht. Peale kaheksanda klassi lõpetamist töötas ta suvel kohvikus “Tartu” (tänapäeval “Werner”) nõudekuivatajana. Keskkooli suvevaheaegadel töötas ta veel praeguse Hansa Kooli ehitusel abitöölisena ning Ilmatsalu kalakasvatuses kalade söötjana. Ülikooli esimesel kursusel saadeti kõik esmakursuslased septembris põllutöödele, et aidata kolhoose ja sovhoose saagikoristusel. “See oli tore kogemus, sest saime kursusekaaslastega omavahel hästi tuttavaks.”
Õpetajana oli Reinveldi esimeseks töökohaks Tartu Vabakool (tänapäeva Tartu Waldorfgümnaasium), kus ta töötas klassiõpetajana. Nüüd on Reinvelt õpetajana töötanud pea 30 aastat. Selle aja jooksul on nii mõndagi muutunud: õpilased, meie ühiskond ja elu. Ligi 30 aastat tagasi, kui ta tööd alustas, jõudsid esimesed arvutid alles kodudesse, telefon oli seinal ja õpilased tahtsid väljas aega veeta. Õpetaja meenutab: “Viienda klassi klassireisina sõitsime ratastega Tartust Kanepisse, kus veetsime kolm päeva, ning siis tulime jalgratasega ka tagasi. Kuuendas klassis tegime kevadel samade õpilastega rattamatka Karilatsile ning käisime sealses talurahvamuuseumis. Talvel käisime Tartu lähedal suusatamas ja õpilased nautisid seda.”
Waldorfkoolis lisaks esmasele kogemusele õpetajaks olemisel avastas Reinvelt, et ka humanitaar- ja kunstiained, mis talle enda kooliajal ei meeldinud, võivad päris toredad olla. Klassiõpetajana töötades sai kunstitundides teha akvarellmaali, joonistada vahakriitidega ning lahendada erinevaid kujutava geomeetria ülesandeid. Samuti sai õpetaja oma klassile anda ka eesti keelt, matemaatikat, ajalugu ja teisi õppeaineid. Mitmed lood, mida õpetaja räägib, tulenevadki Waldorfkooli-aegadest. Tollase aja õpetajate koolitusel räägiti ajaperioodidest, revolutsioonidest, sõdadest, sündmustest ja nende seostest nii huvitavalt, et seda põnevust proovib õpetaja ka meile, õpilastele, edasi anda. “Seetõttu ma vist kipungi nii palju oma kooliajast rääkima,” lisas Reinvelt teema lõpetuseks.
Otsust Tartu Jaan Poska gümnaasiumisse tööle kandideerida ei ole õpetaja kunagi langetanud, vaid Poskasse õpetaja Reinvelt kutsuti. Esialgu tuli ta teadmisega, et hakkab õpetama füüsikat. Aga võta näpust, siia tules sai ta kohe ka keemiatunnid. Nii kuni 2019. aastani, mil kõik füüsikatunnid läksid õpetaja Säre ja Volti vahel jagamisse.
Esimest korda kohtus ta kolleegidega enne 2013. aasta 1. septembrit, sest augustikuu lõpus toimusid ühised koolituspäevad. Tunne oli küll sama nagu kõigil uutel kümnendikel – kõik on uus septembrikuus. Õpetaja räägib: “Eks ma siis õppisin järjest kolleege tundma ja avastasin, et oh, nad on täitsa toredad ja nendega on nii vahva koos olla.”
Ja siia, Poskasse, on ta ka jäänud. Tööpäevad koolis on pikad ja lärmirikkad. Peale tööpäeva võtab õpetaja aja ja on lihtsalt iseendaga, ei mõtle ega planeeri. Lisaks meeldib talle lugeda, viimati luges ta töö jaoks vajalikku raamatut “Rasked kõnelused”. Peamiselt loeb ta argielu ja populaarteaduslikke raamatuid. Nädalavahetuse veedab ta hea meelega looduses matkarajal. Samuti meeldib talle käia teatris ning lisaks draamatükkidele vaadata ka ooperit või balletti.
Kuidas leida oma tee?
Gümnaasiumiajal saavad noored erinevaid kogemusi ning tutvuvad põhjalikumalt kui põhikoolis erinevate ainetega. Lisaks saavad gümnasistid valida mitmeid valikaineid. Kindlasti on valiku tegemine raske samm, aga alatihti on esimene valik õige. Samas, kui mõne aja pärast selgub, et see eriala ei ole ikka see õige, siis on alati võimalik midagi uut õppida.
Soovitusi värskele õpetajale.
Õpetajaks hakates on vaja mõista, mis aine on see sinu aine, sest see peab meeldima. Kui aine sulle meeldib, siis on palju lihtsam sellesse sukelduda ja end õpetajarollis ette kujutada. Samuti ei teki nii rutiin. Õpetajatöö ei ole see, et lähed kontorisse, istud laua taha ja tead täpselt, mida sa teed ja mis sind ootab. Siin on iga päev vaheldusrikas ja ükski ei ole teisega sarnane. Suur pluss on ka töötamine noortega, mis ei lase endalgi hinges vanaks jääda.
Igas töös tuleb ette raskusi ja keerulisi olukordi ei tohiks karta. Isegi kui tundub, et miski on võimatu, siis ühel hetkel selgub, et see ei olegi nii keeruline või et see ei olnudki nii hull. Raskemad hetked võivad olla näiteks uue kursuse andmine või õpilasega, kes soovib koolist ära minna või on tal muud raskused, vestlemine. Aga üldiselt on nii, kui töö meeldib, siis neid raskuseid ka väga ei ole.
Lõpusõna
Lõpetuseks, ärge üllatuge, kui tänaval liikudes Reinvelt teid ära tunneb. Kuigi ta on oma karjääri jooksul õpetanud enam kui tuhandet õpilast, olete te talle meelde ja silma jäänud.