Iiris Koppel
Otsustava tõuke Carol S. Dwecki teos “Mõtteviis” kätte võtta andis eesti keele kursus. Mind ahvatles idee, kuidas raamatu läbilugemisel olen omandanud täiesti uued mõttemustrid ning suudan kõigi enda elu probleemidega paremini toime tulla. Muidugi oli see vaid unelm leida lihtsaid lahendusi praegustele muredele, sest tegelikult on mõttemuutuste protsess palju keerukam. Vaja läheb energiat, igapäevast endaga töötamist, arutlusi ja motiveeritust. Kuidas üldse ära tunda kinnist ja edenemismõtteviisi? Mida need endast kujutavad?
Dweck defineerib mõisted juba esimestel lehekülgedel. Tundsin kohe ära enda kui kinnise mõtteviisi viljeleja. Olen tüdruk, kelle vanemad on lasteaiast saati utsitanud tagant kõiges parim olema, jättes eksimisruumi peaaegu et olematuks. Mäletan liigagi hästi, kuidas ükskord pärast ema monoloogi põrandal nutsin, kui olin loodusõpetuse kontrolltöö eest saanud hinde neli. Ema aina pommitas küsimusega “Kuidas sa lasid sellel juhtuda?”, “Kas sa ei õppinud korralikult?”, “Kas peame telefoni ära võtma?” jne. Kuigi ta poetas minu sisse kinnise mõtteviisi alged, ei tähenda, et ma oleksin praegu läbinisti halvem inimene. Edenemismõtteviis ei ole mulle igaveseks kättesaamatu. Kinnise mõtteviisiga mina ei proovikski midagi muuta, sest olen perfektne ning piisavalt tark just nii, nagu ma olen. Praegune mina on aga õnnelik endas peituva arenemisruumi üle. Teadvustan vigu, mida saan parandada.
Samas veel mõni aasta tagasi ei saanud ma aru, miks inimesed halvasti läinud töid uuesti üle vaatavad. Kas neil eksimuste pärast häbi ei ole? Mina panin iga kord töö kiirelt kotti ning kodus maandus see kas põrandal, mapis või prügikastis – olenevalt tulemusest. Ma ei osanud siis ette kujutada, et vigadest õppimine on edenemismõtteviis. Väljakutsete vastuvõtmine, tagasilöökide korral jätkamine, kriitikast õppimine ning lõpptulemusena kõrgemale saavutustasemele küündimine olid minule vastumeelsed ning arusaamatud tegevused, mida tuli iga hinna eest vältida. Minu tollane kinnistunud mõtteviis kartis eksimisi ja tagasilööke nagu tuld.
Lisaks näpunäidetele, kuidas ennast arendada, viitas autor sellele, kuidas tegutsevad kinnise ja edenemismõtteviisiga inimesed erinevates eluvaldkondades. Äri, ettevõtluse, spordi, õpetajate ja treenerite näidete kõrval kõnetas mind kõige mõtteviisi olulisus paarisuhtes. Ka mina olen lapsepõlves uskunud lausesse “Kui suhe on loodud kestma, siis ei pea selle nimel pingutama”. Lootsin, et kui leian endale perfektse mehe, siis automaatselt kõik meie mõtted ja omadused klapivad. Minu praegune suhe on demonstreerinud vastupidist. Miski ei ole ideaalne: ei partnerid ega suhtes esinevad sündmused. Kinnisest mõtteviisist tingitult ei saa loota vaid saatusele, mõtete lugemisele ning probleemide puudumisele. Reaalse suhte toimimiseks peavad mõlemad osapooled pingutama, ise arenema ning ka teisel aitama areneda.
On keeruline taibata, kui suurt rolli mõtteviis inimese elus iseeneslikult mängib. Kui on piisavalt tahtejõudu, saab Dwecki põhjaliku ning mõjuvõimsa raamatu abil edasiviiva mõtteviisi arendamisega kohe pihta hakata. Teosest leiab igaüks midagi kõnetavat, sest kõigil on inimesena arenguruumi. Kuigi tundsin alguses, et minu mõtteviisiga on kõik korras ning ilmselt ei pea end lugemise käigus ümber kujundama, suutis autor minu mõtteprotsessidele täiesti uue suuna anda. Suudan eristada kinnistunud mõtteviisi mina ning edenemismõtteviisi mina, kes omavahel iga päev konkureerivad. Loomulikult ei ole mu mõtteviis nüüd valmis, edasine areng jätkub veel kuid ja aastaid. Pole tähtis, kui kaua see protsess aega võtab. Eesmärk on tulevikus oma kasvu tunnistada ja mõttes väikest Iirist naeratades julgustada: “Vaata, kui kaugele me jõudnud oleme. Olen sinu üle uhke.”
Comments