Autor: Kristin Hallist
Pilt: Sandra Tammur
Kuna suutsin juba ennustada, et koroonaviiruse levik ainult 2020. aastaga ei piirdu, oskasin arvestada ka uurimistöö idee otsimisel karmimate tingimustega. Mulle meenus üks Facebooki postitus, kus otsiti nägemispuudega inimestele vabatahtlikke audioraamatute lugejaid. Kommentaarides oli aga inimesi kurjustamas, miks sellise töö eest ei maksta. See oli ehk esimene kord, kui hakkasin mõtlema inimestest, kellel pole selliseid võimalusi nagu minul. On inimesi, kes ei ole võimelised lugema, ning mina hädaldan, et üldse pean lugema. Sealt tekkis mul suurem huvi raamatute lugemise vastu. Edaspidi hakkasin ka märkama rohkem inimesi, kellel takistab üks või teine probleem täisväärtusliku elu elamist. Uurimis-praktilise töö tegemine andis julguse ennast proovile panna ning midagi ühiskonnale oma privileegide eest vastu anda.
Oma uurimistöö tarbeks uurisin, miks üldse on vajalik teha audioraamatuid, kui on olemas ka punktkirjas raamatud. Vastus on see, et punktkirja trükkimine on kulukas ning punktkirja oskajaid nägemispuudega inimeste seas on väga vähe. Enamus kaotavad nägemise hilisemas eas, aga punktkirja tunnevad enamjaolt need, kes on nägemise noorena kaotanud. Sain teada, kuidas nägemispuudega inimesed informatsiooni omandavad ning millised eelistused on neil audioraamatute osas.
Praktiline osa oli mahukam töö. Selleks, et leida koht, kus vabatahtlikke lugejaid oodatakse, otsisin üles nii palju pimedate organisatsioone Eestis, kui leida suutsin, ning saatsin oma kirjad koostöösooviga teele. Peaaegu kõik suunasid mind Eesti Pimedate Raamatukogu juurde. Eesti Pimedate Raamatukogu kirjutas aga, et nende sisselugejad on professionaalid, ning suunas mind edasi Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vabatahtlike sisselugejate kordinaatori juurde. Ka mõned muud ühingud ja organisatsioonid tahtsid minuga koostööd teha, kuid raamatu valimise, suhtluse ja muude kõrvaliste asjaoludega arvestades jäi neid väga väheks.
Valitud raamatuks sai nii Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kui ka Pärnu Pimedate Ühingu nõusolekul Jane Paberiti “#ükskilihaseiliigu”. Algsel raamatu valimisel see küll silma ei torganud, kuid see raamat sobis kõige paremini kokku mõttega, mida tahtsin oma uurimistööga edastada. Algselt tekitas see raamat isiklikku huvi just psühholoogilise poole pealt. Raamat on ALS- i (motoorneuroni haigust) põdeva Jane Paberiti viimastest elatud aastatest enne assisteeritud suitsiidi. Samas polnud raamat ise aga üdini masendav ega nukker, vaid väga meeldiv ja silmiavav tänu autori ääretule optimismile. Raamatus mainiti korduvalt, et puudega inimesed tunnevad ennast tihti üksikuna, sest teised oma kiires elus nagu ei märkakski nende olemasolu. Isegi kui abivajajad ei tõsta alati kära, ei tähenda see, et nad abi ei vaja.
Edasi tuli raamatu sisselugemine ning saatmine. Raske oli lugemise vahel pause teha, kuigi need on väga tähtsad. Keeruline on ka ennast üldse lugema saada, sest juba ette on teada, et see võtab kaua aega. Minule oli aga kõige keerulisem vaikust saada.
Kui endalgi tekib soov vabatahtlikuks lugejaks hakata, siis usun, et Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga kontakteerudes saab see võimalikuks. Edaspidised juhised ja soovitavad tarkvarad annavad nemad. Autorikaitse seaduse alusel ei pea autoritasu maksma tingimusel, et teost kasutatakse puuetega inimeste huvides ning ei kasutata ärilistel eesmärkidel. Isiklikul tasandil on sisselugemine kindlasti kasulik diktsiooni parandamiseks, teadmiste kogumiseks ning ka oma kohusetunde arendamiseks. Vabatahtlike lugejate audioraamatud lähevad Eesti Pimedate Raamatukogu veebiraamatukokku. Sealt on võimalik vaid isikut tõendava dokumendiga nägemispuuet tõestanud inimestel audioraamatuid kuulata ja alla laadida. Kõigest sellest veel täpsemalt minu uurimistöös. Soovitan kindlasti huvi tekkimisel ka ise vabatahtlikuks hakata, ning kui see ei tõmba, siis vähemalt Jane Paberiti “#ükskilihaseiliigu” lugeda.
Autori ja Põhja-Eesti Pimedate Ühingu loodud soovitused lugemiseks.
Esimesel korral vali õhuke ning lihtsamat sorti raamat (kuni 200 lehekülge).
Enne lugemist tee hingamis- ning häälikuharjutusi.
Pärast igat tundi või kahte sisselugemist tee umbes pooletunnine paus.
Loe päevas ainult nii palju, et hääl sellepärast ei kannataks. Kui tunned, et kurk on valus vms, siis lõpeta päevaks.
Loe nädalas kaks kuni neli korda.
Joo vett.
Leia lugemiseks vaikne ja kajata ruum.