Arvustas Sandra Karo
∞ / 5
Kõik algas ühes füüsikatunnis, kuhu lugupeetud õpetaja Voltri ilmunud ei olnud. Aimamata, milline elumuutev kogemus meid ees ootab, soetasime Rexiga mehaanikaülesannete lahendamise asemel piletid Elektriteatrisse ning üks ootust täis nädal hiljem ekslesime TÜ kirikusse. Avastasime, et see on päris põnev koht oma portselankruuside ja tasuta kleepsudega; üks päev olevat kino juures koguni saunategu olnud. Enne filmi loeti veel ette Leelo Tungla luuletus „Põleda rõõmust ja harjuda korraga”, mis pidi linateose vibe’i edasi andma.
„Kõik kõikjal ja korraga” fookuses on Hiina immigrantide perekond USAs. Ema Evelyn on lihtne pesumaja omanik, kel probleeme küllaga, alustades maksudest ja käest ära tütrest, lõpetades nõudliku isa ja lahutuspaberitega. Ühel päeval asendub tema abikaasa Waymond Alfa-Waymondiga alfaversumist — sellest algavad kõige sõgedamad sündmused, mis tema elus toimunud on. Alfa-Waymond õpetab teda paralleeluniversumite vahel liikuma ning Evelyni ülesanne on peatada Jobu Tupaki, kes on tema julmastunud tütar Joy alfaversumist. Teos räägib omamoodi loo sellest, kuidas lapsed ja vanemad paralleelmaailmadest ühise mõistmiseni tuua.
Filmi esimeses pooles sai end täiesti kõveraks naerdud. Googly eyes, kõhukott kui külmrelv, kung fu, hot dog’i sõrmed, vaenlane nimega Jobu, barbariseerunud maksuametnik, rääkivad kivid — see oli täielik klounaad: loll kõige paremas mõttes. Publikut oli lõbus kuulata, eriti selle haudvaikse niinimetatud vestluse ajal: kõik olid kuidagi ühtsed, itsitades samadel hetkedel. Edasi muutusid aga asjad veidi tõsisemaks ja sügavamaks — sealt see enam-vähem algaski. Kes oleks arvanud, et lollide silmadega „kõnelevad” kivid pisara silma võivad tuua.
Mida enam lõpu poole, seda rohkem vesistasime. Mingil hetkel voolas päris palju neid pisaraid: iga sõna puges sügavalt hinge. „We’re all useless alone. It’s a good thing you’re not alone.” „Every rejection, every disappointment, has led you here to this moment.” „When I choose to see the good side of things, I’m not being naive. It is strategic and necessary. It’s how I’ve learned to survive through everything.” „The only thing I do know is that we have to be kind. Please. Be kind, especially when we don’t know what’s going on.” See poleks aga „Kõik kõikjal ja korraga”, kui nad poleks endiselt oma tobedustega jätkanud. Niisiis nutsime ja naersime ja nutsime-ja-naersime.
Film utsitas olema tänulik selle eest, mis mul on, kuid mitte sel viisil, nagu muidu. Enamasti mõeldakse seda selles võtmes, et kellelgi kuskil on veel halvem. Teos pani aga tundma südamesoojust asjadest, mis tunduvad justkui argised ja väikesed: olema tänulik tõeliste sõprade eest, kuigi neid on vähe, tänulik selle eest, et keegi on mu kõrval — keegi, kes jagab mu kogemust, kes mõistab. See on kindlasti film, mida on vaja suurelt ekraanilt ning koos õige inimesega vaadata — siis see tõesti mõjub, uhab sind emotsioonidega üle kui troopiline orkaan. Pärast seda on üht pikka kallistust tarvis.
Comments