Autor: Anett-Marii Siimann
Fotod: erakogu
Otsus vahetusaastale minna tuli mulle vägagi spontaanselt. Sõbranna ütles, et tema on kaalutletud otsuse tagajärjel otsustanud Itaaliasse vahetusõpilaseks minna. Selle peale vastasin: “Oh, kui vahva, ma tahan ka!” Riigi valikuga olin suhteliselt põikpäine, kas Prantsusmaa või mitte midagi. Selle mõtte juures lummas mind prantsuse keel, siiski teada tuntud armastuse keel, aga ka toidukultuur ja riigi mitmekesisus.
Minu soov sai teoks ning augusti keskpaigas lendasin sihtriigi suunas. Riiki jõudes puudus mul varasem keelekogemus, seega suundusin lennujaamast Prantsusmaa südame lähedale Toursi, kus leidis aset keelelaager. Laagris oli keeleoskamatuid umbes 30, kellest neli olid eestlased. Edukamaks õppimiseks jaotati vahetusõpilased kahte keelegruppi: algajad ja veel suuremad algajad. Mind paigutati suuremate algajate gruppi. Õppetöö kestis kaks nädalat, aga kui täiesti aus olla, ei arenenud ma keeleliselt nii palju, kui lootsin.
Minu uueks kodulinnaks sai Euroopa pealinn ‒ Strasbourg. Linn asub piirkonnas nimega Alsace, kus esineb väga palju kultuurilisi sarnasusi naaberriigi Saksamaaga. Trammiga kümme minutit sõites võibki jõuda naaberlinna Kehli ning seal currywursti süüa. Minu vahetusperes oli kolm liiget: ema Grit, õde Mathilde ning kass Philippe. Vahetuskodu oli ootuseid ületav. Korter kesklinna külje all, kus suured aknad täidavad toad valgusega, laed on taevani ning kus valitseb vägagi hubane atmosfäär. Kodus mängis alatihti muusika ning igal pühapäeval tutvustasid pereliikmed mulle üht uut prantsuse artisti, millest kujunes välja omamoodi traditsioon. Minu lemmik vahetusperele omane komme oli iganädalane teatris käimine.
Tükkide sisust ma algul kuigi palju ei jaganud, aga see andis mulle imelise võimaluse pöörata tähelepanu lavakujundusele, kostüümidele, näitlejate liikumisele ja näoilmetele – just nendele elementidele, mis tihtipeale tähelepanuta jäävad. Mis mind toidu osas üllatas oli see, et üks levinumatest stereotüüpidest sai koheselt kinnitust. Saia ja juustu tarbimine on laes, ei möödunud ühtki päeva ilma nendeta.
Koolis sattusin premiére klassi, seega Eesti mõistes 11. klassi, kuigi vanuse järgi oleksin pidanud lõpuklassis õppima. Sealsed olulisemad õppeained on prantsuse keel ning ajalugu. Eestis õppeainetest esikohal olev matemaatika oli seal valikuline, kuid minu valikutesse see ei jõudnud. Valida tuli kolm valikainet, mis kestavad terve õppeaasta vältel. Järgneval õppeaastal peab õpilane ühe kolmest välja jätma ning jätkama vaid kahega neist. Minu valikaineteks olid filosoofia, majandus ning inglise kirjandus, millest kaasa sain rääkida vaid viimases. Koolis oli minul palju niisama istumist ja mõtete mõtlemist, kuna keelest ma algul midagi ei jaganud. Jaanuaris sain koolitööst aktiivsemalt osa võtta, kuna keel oli juba mingil määral suus. Koostasin isegi esitluse Arvo Pärdi kohta, sest selgus, et mu sealne klassijuhataja on suur Arvo Pärdi muusika austaja.
Vahetusaasta jooksul lugesin kokku, kui paljud inimesed omasid mingitki teadmist Eestist. Neid oli 14 ja pooled neist tõid välja vaid seose Venemaaga. Prantsusmaale naasen ma kindlasti ning seda esimesel võimalusel. Sealsete sõpradega on plaanid juba ammu-ammu tehtud!