Robin Liiber
Suislepa Lasteaed-Algkooli endine õpilane
Arvamuslugu valmis Tartu rahu 102. aastapäeva puhul.
Suurte haridusedenduste ja -parendamiste käigus saadetakse üldsusele valesid signaale. Maainimeste elu mõjutavad just otsustajate meelelaadid ning üks olulisi meetmeid maakohtade elul hoidmisel on väikekoolide kogemuste prioritiseerimine mitte suurejooneliselt kõlavad „korrastamise” plaanid. Loomulikult kirjutab siinkõneleja PR-pangest, kuhu haridusministeerium astus sisse kogu kolinaga, tsitaat 29.01.2022 ERRist “Haridus- ja teadusministeerium pakub omavalitsustele lisaraha selleks, et lõpetada gümnaasiumihariduse andmine koolides, mille gümnaasiumiastmes on alla 100 õpilase”. Seda ümbritsev furoor ja ideepahvak kannustaski mind järgnevat kirjatükki sepistama.
Alustame siis statistikaga – Eesti iive on Euroopale kohaselt negatiivne, mis toob kaasa paratamatult õpilaste arvu vähenemise rohketes maapiirkondades. Seetõttu on ka riigil suur huvi värbamaks õpilasi peaaegu igasse maakonda kerkinud riigigümnaasiumitesse. Kohati on sellised ootused õigustatud, kui ümberringi asuvad gümnaasiumid, kus on vähe õpilasi ja KOV tasandil, kes on siiski munitsipaalkoolide ülevalpidaja, on valmidus olemas nende väiksemate maagümnaasiumite sulgemiseks. Sellise stsenaariumi korral on ka toetuse pakkumine riigi poolt mõistlik, sest edasised varjatud kulud (näiteks hoonestuskompleksi edasine kasutus ja ülevalpidamine) jäävad KOV kanda. Kuid miks peaks maagümnaasiumi sulgemine olema just kõige viimane lahendus, miks ei tohi selline agenda/poliitika saada hariduspoliitika osaks ning miks väidab siinkirjutaja, et nende väärtustamine peaks olema meie edasiseks suunaks?
Erinevatest haridusteemalistest uuringutest1 peegeldub kriitiline vaade haridusmajaka panusesse väiksema maakoha elus hoidmisel. Loomulikult nõustun, et teised sotsiaalmajanduslikud tegurid võivad olenevalt olukorrale tähtsamad olla, (nt vajalike töökohtade arv või teiste teenuste kättesaadavus) siis on lubamatu ka kooli tähtsust siinkohal pisendada.
Täpselt nii nagu uuringus väidetakse (küll pisut irooniliselt) on kool maaelu „viimane kants”, sest vastupidiselt seal kajastuvale, on kodukohta panustavad inimesed enamasti just need, kes on ka varasemalt olnud aktiivne osa antud kogukonnast. Üks kujutletud näide: „Miks peaks üks tallinlane panustama kuhugile Setomaa või Järva-Madise kultuuri ja arengusse? Sellesse kaugesse ja võõrasse kohta, mida ta isegi ei tunne ja kust ta kedagi ei tea. Mis siis, et juured viivad suguvõsa pidi sinna?” Selline efekt võib samuti tekkida, kui kaob sild kogukonna peamise veduri ja inimeste vahel. Kas ehk töö juures ja poes arendavad me Kalle ja Malle kõvasti kultuuri?
Kindlasti on vaja teha rohkematki kui pooltühja koolimaja käigushoidmine2, kuid väidan, et KOV tulevik peitub suuremal määral nende seinte taga. Võtkem maagümnaasiumi kui privileegi, mida me kaitseme ja hoiame, mitte kokkuhoiukohta. Väärtused peavad olema paigas!
Tegelikult tunduvad otsustajate mõttemallid olevat lopergused, kui räägitakse maaelu hoidmise vajalikkusest ja esitatakse suurejoonelisi plaane, aga teise käega eemaldatakse kokkuhoidvat liimi, mille tõttu just lastega pered peavad oma elus ümberkorraldusi tegema. Näiteks hr Kalle Küttis, kes on tegelenud varasemalt koolivõrkudega hariduministeeriumis, ei osanud Vikerraadio intervjuus (24.01) leida seoseid gümnaasiumiosa kaotamise ja kogukonna suretamise vahel, sest ei olevat tehtud piisavalt uuringuid ning analüüse. Kujutate ette, haridusministeeriumis pole olnud aega/tahtmist/vahendeid, et sellist teemat isegi uurida. (Tuleb siiski arvestada, et hr Küttis on endine töötaja.) Minu hinnangul on need seosed lausa silmaga nähtavad. Kas gümnasist hakkab maakonnakeskusesse igapäevaselt edasi-tagasi 30 km sõitma, kui ühistransport seda üldse võimaldab, sest autode omamise luksust ei saa alati eeldada? Või siis majutatakse ta keskuse õpilaskodusse… Milliste rahade eest see üldse ehitataks? Vabanenud maakoolide ressurssidest? Kuid kallinenud elektri, üüripindade ja kõige muu juures, kas leibkonnas on üldse vajalikke vahendeid, et õpilaskodu puudumisel saata alaealine laps iseseisva elu peale? Või tuleb loobuda üleüldse plaanist saada seda ihaldatud kvaliteetset haridust? jne jne...
Teise jutupunktina presenteeritakse hariduskvaliteedi madalseisu ehk väikekooli hariduse ebakvaliteetsust megaliitsete linnakoolide kõrval. Maakoolide eksamitulemuste võrdlemine linnakoolidega, kellel on vabadust valida enda õpilasi, ei saa olla adekvaatne ega aus. Akadeemilisemalt nõrgemad õpilased, kes siiski soovivad panustada iseenda arengusse, on maakoolides teretulnud. Sama ei saa väita kõigi pedagoogiliste asutuste kohta. [Viide siinkohal PIAAC uuringu andmetele (Valk, Silm 2015).] Maakoolide eeliseks on hoopis individuaalne lähenemine ja õppuri tausta (nt tugevused ja nõrkused või kultuuriline taust jne) parem tundmine/mõistmine, mis annab võimaluse luua lapsele just sobilik õpikeskkond. Sama lugu kordub ka huviringidega, kus õpilaste vähesuse tõttu, saavad kõik soovijad proovida kõike. Talendid paistavad hästi silma, nende tugevusi lihvitakse veelgi teravamaks ning nõrgemad saavad topelt tähelepanu, mis oleks muidu jäänud vajaka. Õppimine on ju siiski elukestev protsess, mitte araabia number paberil, ning õppida saab kõikjal. Pealegi, kas kõige aluseks olevat kvaliteetsemat haridust jõuab koolmeister anda paremini 38 või 18 klassis istuvale õpilasele?
Viimaks esitan taaskord seesinase kuldküsimuse, millele ühte õiget vastust ei olegi, kas väike keskkond toetab või pärsib siis lõppude lõpuks õpilase arengut? Väike ja umbne sotsiaalne ringkond vs anonüümsuse mere ahvatlev ja hirmutav pale. Ja kõik muud tegurid takkapihta. Siis võivad kõik osapooled vast nõustuda, et tegu on äärmiselt individuaalse valikuga. Valikuga. Kuid selleks, et säilida saaks valik, peab olema võimalusi, mille vahel üldse valida, kas praegune hariduspoliitika ja kõrgemalt saadetavad signaalid seda soosivad, selle jätan teie otsustada.
Põder, K., Vesti, A., Kirss, L., Lauri, T. (2014). Eesti põhikooli- gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. 1
Serbak, Kadi. Aune Valk. (2016). Võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele ja tõhus hariduskorraldus.Koolivõrk ja erakoolide rahastamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 2