Greta Vind, Laura-Lisete Kangur
Eelmise aasta lõpus otsustasime koos jõusaalis käima hakata. Meie väljavalituks osutus Tasku Gym!, sest 1) see on väga ruumikas; 2) seal on palju masinaid ja 3) asukoht on suurepärane – kesklinn. Selle kolme kuu jooksul oleme märganud väga palju huvitavaid inimesi: küll on jõusaali tee leidnud nii 60-aastased naised, kes teevad peapealseisus silmad ette nii mõnelegi teismelisele; 12-aastased poisid, kes tulevad Gymi! terve sõpruskonnaga, ajades tõenäoliselt sassi jõusaali Tasku kõrval asuva McDonaldsiga ning paarikesed, kes aitavad üksteisel kükke teha, et trenn paremini sujuks. Nähtust lähtudes tulime mõttele teha põhjalikum analüüs treenijate subkultuuri kohta.
reede, 13. jaanuari õhtu kell 18.40
Gymis! on 66 inimest.
Jõuame Gymi! eesmärgiga teha kogu keha treenimise päev. Kohale jõudes möödume puhkenurgast, seal istub viis inimest. Gymi! puhkenurk on ideaalne koht, kus teha tööd, süüa lõunat või puhata korduste vahel. Meile meenub kord, kui nägime poskalast puhkenurga laua taga matemaatikat õppimas. Tuleb välja, et koolist ei saa ka trennis rahu. Meil mõlemal on trenni alguses palju motivatsiooni ning kõnnime soojenduseks jooksulindil ülesmäkke. Oleme enda üle uhked, et valisime reede õhtu veeta treenides, mitte pidutsedes. Samal ajal, kui me kõnnime, sõidab umbes 15-aastane poiss rattal. Ühel hetkel kukub poisi Airpodside karp maha: kõrvaklapid lendavad erinevatesse suundadesse. Tunneme talle kaasa ning loodame, et ta kõrvaklapid jäävad ikka terveks.
Seejärel suundume jalamasinate suunas. Mida Gymi! juures eriti armastame, on see, et jalamasinad on paigutatud kõrvuti – nii saavad sõbrannad omavahel kudrutada ning samal ajal lihast kasvatada. 15 minutit hiljem avastame, et olemegi rohkem rääkinud, kui trenni teinud ning meie taga sammub võõras naine edasi-tagasi. Seejärel astub ta meie juurde ning küsib: “Kaua teil muidu läheb veel siin?” Vastame, et meil on viimane seeria. Tõsiasi on see, et me ei ole seeriaid lugenudki, kuid me ei soovi ju teistes jõusaalientusiastides pahameelt tekitada, seega otsustame hoopis jalapresside kasuks. Ka need masinad on kõrvuti paigutatud, kuid vaid üks on vaba. Teise on hõivanud kaks meievanust poissi. Ühele neist tundub, et talle ei piisa vaid 60-kilogrammisest raskusest – lisaks istub ta sõber masinale. Olukord näeb välja koomiline: poisil jalad värisevad, üritades oma sõpra ja 30-kiloseid kettaid jalgadega suruda. Pärast mõnda üritust mõistab ta, et on haaranud endale liiga suure ampsu – sõber astub masinalt maha.
Pärast üsna pingutusterohkeid seeriaid leiame endalegi üllatuseks uue jalamasina, millel treenimine osutub lihtsamaks, kui oleksime osanud aimata. Mõne aja pärast ilmub meie juurde jällegi üks härra, kes esitab meile umbes sama küsimuse nagu enne nainegi: “Palju teil siin veel teha on?”
Vaatame ringi, et teha ülevaade, millised inimesed reede õhtul Gymi! kokku on tulnud. Jõusaalis on palju poskalasi – nii kümnendikke, üheteistkümnendikke kui ka abituriente. Mingi musklimees toibub vist siiani eelmise nädala pohmellist või on avastanud uue trendi: ta kannab kange tõstes päikeseprille. Tundub, et pigem on inimestel kätepäev, sest need masinad on tihedamalt hõivatud. Märgata on ka rahvusvahelist seltskonda: seda järeldame nende välimusest ja inglise keele kasutamisest. Paljud treenijad on otsustanud selga tõmmata halli tooni riided, olgu selleks siis kas pusa või spordirinnahoidja.
Liigume edasi nö rohelisele alale. Möödume ka interjöörist, kus enne mäkketõusu tegime. Märkame, et jooksulindil kõndiv härra on unustanud särgi selga panna – see on tal hoopis peas. Seal teeme tavaliselt kergemaid jala- ja tuharaharjutusi, sh kükke või tõstame hantleid. Meiega tuleb rääkima üks väga armas välismaalasest naine, kes küsib meie ees olevate hantlite kohta: “Sorry, are you using these?” Vastame talle: “No these are free. You can have them. We think they’re from previous users.” Meie kõrval on kolm umbes 30-aastast ülekaalulist meest. Sel ajal, kui üks neist kõhulihaseid teeb, utsitavad teised kaks teda tagant sõnadega “Sa suudad seda!”. Oleme üllatunud, et bromance (meestevaheline sõprus) on nii tugev.
Kell on saamas 21.30. Teeme kerged arvutused ja mõistame, et oleme jõusaalis olnud pea kolm tundi. Tavaliselt oleme Gymis! poolteist tundi. Mida me siin nii kaua teinud oleme? Trennis olles aeg lausa lendab. Otsustame, et täna me siin ei ööbi ning suundume koju. Järgmisel päeval on väga mõnus olla: ei mingit valu ega väsimust.
teisipäev, 17. jaanuari hommik kell 6.45
Gymis! on 20 inimest.
Et meie lugu ei piirduks vaid ühe trenniga, lähme ka teisipäeval enne esimest tundi jõusaali. Arvestades asjaolu, et aeg on niigi varajane, siis mõjub naiste riietusruumis undav kätekuivatusmasin justkui teise äratuskellana. Samuti tuleb üllatusena, et ainult ühes vetsus kolmest on paberit, kuid me ei lase sellest ennast heidutada ning suundume trenni tegema!
Riietusruumist jõusaali sisenedes märkame, et võrreldes reedeõhtuse meluga on märgata oluliselt vähem rahvast. Samuti on näha, et inimesed pigem hoiavad omaette ning treenivad üksinda. Meie oleme ühed ainsad, kes on otsustanud varajastel hommikutundidel koos treenimise kasuks. Juba tavaks saanud harjumusega alustame jällegi sama soojendusega – mäkketõusuga. Jälgides enda enesetunnet soojenduse ajal, mõistame, et võrreldes reede õhtuga, on soojendus palju raskem. Aeg kuidagi venib ning sekundid muutuvad minutiteks tavalisest aeglasemalt. Isegi omavahel jutustamine ei tee enesetunnet paremaks ning ühiselt otsustame, et piirdume sellel korral viis minutit lühema soojendusega.
Seame sammud puhkeala juures olevate jalamasinate juurde, kus silmanurgast näeme istumas ühte väga unise olekuga noormeest, kes, kes kogub jõudu trenni alustamiseks. Märkame, et hommikuste treenijate umbkaudne keskmine vanus on märgatavalt reedeõhtuse seltskonnaga tõusnud ning mürsikud on asendunud noorukite ja varajaste küpsetega. Samas spordiriiete värvus on ikka sama – suuresti domineerib hall ja must. Küll aga oli reede õhtul näha pigem õhemaid riided, kuid hommikune seltskond armastab kanda pusa, mille kapuuts on valguse varjamiseks pähe tõmmatud.
Meie hommikune treening ei erine väga reedeõhtusest, sest alustame esimese jõuharjutusega jalapressil. Kui tavaliselt on ootejärjekord pikk, siis teisipäeva hommikul ei peagi masinate kasutamiseks ootama. Samuti ei tule keegi meie käest küsima, millal masinad vabanevad. Jalgu treenides märkame kõrval ühte noormeest väga huvitaval viisil kätekõverdusi tegemas. Nimelt ripub ta pea alaspidi ning hoiab jalgade ja kätega ennast raudtorudel üleval. Seejärel imiteerib ta kätekõverduste tegemise liigutust. Meile mõlemale tundub see alguses väga koomiline, kuid lõpuks tekib meil suur respekt selle noormehe vastu, sest harjutus tundub äärmiselt raske.
Kui reede õhtul oli meil mõlemal aega jalaga segada, siis teisipäeva hommikul liigub aeg armutult kiiresti edasi ning lähme tavalisest varem masinatelt rohelisele alale. Kuid enne trenni viimast osa tahame enda masinad ära puhastada, mis osutub tavalisest keerulisemaks. Nimelt on vaid ühes kohas kätekuivatuspaberit ning selle leidmiseks jalutame terve jõusaali läbi. Me ei tea, millest see tingitud on, kuid endamisi naljatame, et nüüd on ka Gymi! inflatsioon kätte jõudnud!
Pärast rohelise ala harjutusi ja venitusi suundume riietusruumi, et ennast kooliks valmis seada. Nüüd oleme juba mõlemad ärksad ning samuti ei tule puudust jututeemadest, mille tõttu kaob meil mõlemal ajataju ning ühel hetkel avastame ehmatusega: “Appi! Kell on juba 8.05!” Seejärel paneme kiiresti enda asjad kokku ning suundume kiirkõnnil kooli poole. Kooliuksest jõuame täpselt kell 8.18 sisse ning läheme tundi. Õnneks ei jäänud me hiljaks!
Commentaires